Metamodernism, postmodernismile järgnenud uue aastatuhande „tundlikkus“, mida nii kunstis kui teistes kultuurivaldkondades hakkasid märkama Hollandi kultuuriteoreetikud Timotheus Vermeulen ja Robin van den Akker juba aastal 2010, on maailma kunstimaastikul tasapisi laiemat kõlapinda loomas ning lisandunud on teisigi mõtlejaid, filosoofe, kirjanikke ja kultuuriteoreerikuid, kes metamodernismi tähendust analüüsida ja lahti mõtestada on üritanud.
Kõik vaatlejad ja teoreetikud on ühel nõul selles, et metamodernism võngub eelkõige kahe äärmuse – modernistliku maailmanägemuse ja selle postmodernistliku kriitika vahel. Siiski osutavad mitmed, et metamodernismis on nähtavaks saamas potentsiaal liikuda oma eelkäijatest kaugemalegi ning et just jõuline liikumine kahe või enama äärmuse vahel loob dünaamilise väe, mis võimaldab sündida millelgi täiesti uuel.
Hetkel on selge, et metamodernism on juba kohal ning „uus tundlikkus“ on tugevalt äratuntav nii kunstis kui ka teistes kultuuriareaalides, ehkki pealiskaudsel vaatlemisel on seda veel raske märgata, sest paljud loojad jätkavad endiselt modernistlikus või postmodernistlikus stiilis, kasutades varasematest perioodidest tuttavat kujundikeelt oma ideede teostamiseks. Pigem on muutunud paljude kunstnike motivatsioon, nende loomingut elavdav taotlus, sest enam ei olda ilmtingimata huvitatud või kütkestatud postmodernismile omasest strateegiast kõike purustada või dekonstrueerida.
Ajal, mil seisame silmitsi tehisaru tulekuga, tuleks meil suhtuda senisest suurema austusega inimlikku loomisväesse, mis on meile kõigile omane. Ehkki tehisaru suudab osavalt jäljendada erinevate kunstnike stiile, ei suuda see kogeda ega elavalt edasi anda loomingu taga olevaid tundevarjundeid, emotsioone või äratundmisi. Seega on oma inimlikkuse väljendamine taas au sisse tõusmas ka kunstis ning metamodernistlikku lähenemist iseloomustabki see, et kunsti kaudu edastatakse siiramaid ideid ega häbeneta enam oma tundeid või äratundmisi väljendada. Sellest tulenevalt on metamodernism tagasi toomas postmodernismi poolt dekonstrueeritud suuri ja väikesi narratiive ning andmas neile uut ja värskemat kuju.
Värskus on kindlasti üks metamodernismi võtmesõnu ning kui miski muu ei ole veel märku andnud metamodernismi tulekust, siis ootamatu värskuse kogemus kunstinäitusel võib olla kinnituseks, et midagi on tõesti muutunud. Selle värskusega kaasneb uudsus, mis on samaaegselt naasmine vana ja tuttava juurde. See võib olla looduslähedus või lihtsalt millelegi igiomasele osutamine. Kuid kõige selle juures iseloomustab metamodernismi – paradoksaalsel viisil – ka digitaalse tehnoloogia kaasamine kunsti loomise protsessi, mis ei tähenda alati tehisaruga koos töötamist, ent võib teatud töölõikudes hõlmata isegi seda.
Metamodernistlik kunst toob kokku ja sünteesib erinevaid traditsioone ja tehnikaid, mis võivad pärineda täiesti erinevatest paikadest ja ajalooperioodidest. Võnkumine, mida märgati algselt modernismi ja postmodernismi vahel, ei piirdu ainult nimetatud episteemidega, vaid võib ulatada kaugemale ning kaasata ka eelmodernismi perioodi, mille üheks väga inspireerivaks tunnuseks on sakraalse kunsti olemasolu ning on tekkimas võimalus ka sakraalse kunsti integreeritud naasmiseks praegusesse kultuuriruumi. Nii modernismis kui postmodernismis jäeti või heideti sakraalsus kõrvale, sest modernismis varjutas teaduse hiilgav võidukäik inimteadvusele omase usulise mõõtme ning postmodernismis seati kahtluse alla ja dekonstrueeriti kõik olemasolevad narratiivid ning kindlad väited reaalsuse ja selle olemuse kohta.
Metamodernism on üle saamas postmodernismi vajadusest kõike dekonstrueerida ja kahtluse alla seada, ent ei hülga siiski postmodernismi kriitilist ja skeptilist vaimu, mis aga ei välista ruumi tegemist uue ilmumisele. Teatud mõttes on see uus vahepeal unustatud ja seejärel uuesti läbitunnetatud vana, mida ei piira enam etteantud vormid, vaid võimalikuks saab sünteesimine ja uued seosed.
Huvitav on nentida, et see elav dünaamika, mis avaldub metamodernismis, on paradoksaalsel viisil omane ka budismile, mis kõige enam avaldub dzogtšenis ehk suure täiuse õpetuses. Nimelt on siin oluline kõigi nähtuste võrdsuse idee ning ka metamodernism määratleb kõiki kultuurinähtusi kui ühtset voogu, kus individuaalsed ilmingud on suveräänsed ja autonoomsed, ent alati suurema terviku osad. Budismis on kesksel kohal tühjuse mõiste ning suur osa budistlikust filosoofiast, eelkõige madhyamaka filosoofia ehk kesktee õpetus tegeleb šunjata (śunyata) mõistega, mis tähendab kõigi asjade ja nähtuste olemuslikku tühjust või tühiolekut. Võib isegi järeldada, et postmodernism, mis väga jõuliselt keskendus dekonstrueerimisele, on olnud mõjutatud tühjuseõpetusest budismis, kuna postmodernism tekkis eelmise sajandi keskpaigas, kui tühjuseõpetus – eelkõige zen budismi kaudu – lääne kultuuriruumi mõjutama hakkas ning ka kehtivatele kontseptsioonidele ja valitsevatele narratiividele väljakutse esitas.
Metamodernism seevastu lisab mänguväljakule täiesti uue mõõtme ning teeb nähtavaks võimaluse, et tühjusest saab taas midagi ilmuda. Dzogtšenis nimetatakse seda nähtust spontaanseks kohalolekuks (tiibeti keeles lhündrup) või iseeneslikuks ilmumiseks, mis leiab aset siis, kui kehtivad normid on tühjusesse lahustunud ning kangastub puhas algolek, algupärane puhtus ja täius. Sellest algupärasest ruumist, ürgilmast ehk ürgsest ilmaruumist – mis sisuliselt ongi tühjus, ent mitte tühioleku tähenduses, vaid kui võimalustest tulvil potentsiaal – võib ilmuda mis iganes.
14. sajandil elanud dzogtšeni ehk suure täiuse õpetuse suurmeister Longchenpa, kes pühendas mitmeid võimsaid tekste tühjuse ehk ürgilma ülistamisele ja lahtimõtestamisele, kirjutas, et kogu nähtumuslik maailm ilmub ürgilmast, mis pole aga midagi muud kui meel ise ning seetõttu – või sellele vaatamata – kõigi nähtuste allikas ja väärtuslik varamu (chöying dzöd). Siiski sõltub see, mis algupärasest olekust või ürgilmast ilmuma hakkab, ainuüksi asjaolust, kas meie meel on enesest teadlik või mitte. Kui püsime teadlikkuses, ilmub puhas reaalsus, ent kui teadlikkus hajub, kogeme taas sansaarat ehk egoreaalsust koos sellele omase kannatuse ja segadusega.
Sakraalne kunst on läbi aegade erinevates kultuurides ja traditsioonides väljendanud seda, mis teadliku kogemusena Algallikast või algoleku puhtusest ja täiusest ilmub. Et sääraseid ilmumisi edastada, on kasutatud iidset ja ajatut, saladuslikku ja mitmekihilist märgikeelt, mille funktsiooniks on kirjeldada nii meie sisemisi kogemusi kui ka universumis toimuvaid mastaapseid protsesse. Sakraalse kunsti loomine on eelkõige transtsendentaalne protsess, kus loomine toetub mitmetasandilisele ja teadvustatud sisekaemusele või mõnele vaimsele praktikale, tuues loojas esile tema sisemise rikkuse, millest tal varem ei pruukinud aimugi olla. Loomise käigus saab selles protsessis tekkinud vaimne kogemus nähtavaks ja hoomatavaks ning jõuab nüüd ka välisesse maailma, et siin midagi toetavat ja rikastavat genereerida.
Siiski saab säärasel viisil loomine võimalikuks alles siis, kui oleme kasvõi vilksamisi kohanud iseennast, oma tõelist olemust – mida iganes see kellegi jaoks ka ei tähendaks. Sisuliselt tähendab see muutust teadvuses ja eelkõige meie suhtumistes. Kui mõistame, et oleme lahutamatud kõiksustervikust, võib meis tekkida soov õppida looma kooskõlas suurema tervikuga. Selleks tuleb aga omandada uusi oskusi ning harjumusi, mis aitavad meil teadlikumalt avada eneses olevat mõõtmatut potentsiaali – sünkroniseerida südant ja mõistust ning saada vahendajaks universaalsele headuse energiale, tõe kohalolekule kõiges olemasolevas. Selle tulemusel korrastub kaos meie sees ja kummalisel kombel mõjutab see ka meie ümbrust. Sammhaaval liigume killustatuselt suurema terviklikkuse ja harmoonia suunas ning tõe kohalolek, mis nüüd sõna otseses mõttes loomisprotsessis materialiseeruma hakkab, leiab visuaalse vormi värvide ja kujundite kaudu. Kõik, mida meil teha on vaja, on olla autentne ning mitte otsida järgmist maski, mida oma haavatavuse varjamiseks endale ette sättida. Selle asemel tuleb meil vabastada endas sisemise looja, et muuta oma kogemus maailmast paremaks, ning see on läbiv idee, mis võtab kokku ka metamodernistliku lähenemise loomisele.
Riina Grethiel Leppoja
Vt ka: Metamodernistlikud variatsioonid. Valguse taassünd – näitus Disaini- ja Arhitektuurigaleiis.
Lisalugemist metamodernismi kohta:
Triinu Soikmets. Elu võimalikkusest pärast postmodernismi. Sirp, 30.10.2020
Triinu Soikmets. Pealelend – Ornela Ramašauskaitė. Sirp, 30.10.2020