Dzogchen on teadliku meelepüsivuse praktika.

 Tiibeti budismi kaks peamist teadliku meelepüsivuse tuumpraktikat on dzogchen ja mahamudra („suur sümbol“, ülim vaatenurk). Oma olemuselt põhinevad mõlemad õpetused eelkõige teadlik-olemise harjutamisel. Neid tehnikaid toetavad mitmesugused teised meetodid, mille praktiseerimine tavaliselt eelneb dzogcheni õppimisele. Osa neist praktikatest on paljudele teist juba tuttavad ning põhinevad kujustamisel (keskendumisel idamitele ehk kaitsejumalustele või vaimsetele arhetüüpidele); pühendumisel (südame ja meele ühtesulatamine mõne valgustunud meistri või Buddha südame ja meelega); kaastundel ja armastaval heatahtlikkusel; bodhicittal (isetul, kaastundlikul ja virgunud südamemeelel); tonglenil (enese äravahetamisel teistega); phowal (teadvuse ülekandel); tervendavatel meditatsioonidel ja pikaealisuse praktikatel; mantrate lausumisel või pühade laulude laulmisel; hingamisel ja kehameditatsioonidel ning nendega seotud tantristlikel harjutustel; füüsilisel joogal; unenägude joogal (selgel unenägemisel); bardo joogal (surmaks ja suurteks üleminekuteks ettevalmistamisel); selgele valgusele keskendumisel; sisemise tule joogal; taotlustel ja mõtisklustel; mitmesuguste rituaalide läbiviimisel; samuti tunnetusteoreetilistel väitlustel, mille eesmärgiks on kutsuda esile nihet teadvuses.

Paljud Tiibeti laamad on öelnud, et dzogchen on teadliku meelepüsivuse ülim vorm ning seetõttu – kuna on äärmiselt lihtne ja keskendub üksnes igaühes peituva sisemise buddhaloomuseni jõudmisele – on see eriti sobiv meie praegusel tormilisel ja keerukal ajastul. Dzogchenis nähakse „vaadet ülalt“ ning seda nimetatakse ka tõe valgustkiirgavaks südameks, täiuslikkuse hiilguseks ja loomupäraseks terviklikkuseks.

Kui tühjus vaatab tühjust,
kes siis vaatab tühjust?
– Nyoshul Khenpo Rinpotše

Dzogchenis öeldakse, et kui me praktiseerime praegu, siis me virgume praegu. Kui me praktiseerime täna õhtul, siis me virgume täna õhtul. Ja ometi tuleb meil teadlikkuses püsimist pidevalt harjutada. Teiste sõnadega, kuigi oleme täiuslikud ja terviklikud juba sellistena, nagu me oleme, on vaja praktiseerida, et virgumiskogemust täielikult oma ellu ankurduda. Meil tuleb harjutada, et võiksime mõista iseenda tõelist ja loomupärast täiuslikkust, sest meil tuleb suuta oma tõelises olemuses püsida, et loomupärast vabadust ja sisemist rahu tõeliselt kogeda.

Eelkõige on rushen enesevaatluse praktika – iidne tehnika, mis aitab tungida oma olemuse sisima sügavuse ja iluni, et võiksime avastada, kes või mis me oma paljude maskide ja narratiivide varjus oleme. Mäletamatutest aegadest saadik on suured meistrid, nende seas Sokrates, kutsunud üles iseennast tundma õppima. Kõikidele suurtele maailmareligioonidele, filosoofiavooludele ja eetilistele süsteemidele on pannud aluse inimlik soov mõista oma kohta elus ning saada aru oma olemuse tõelisest tähendusest ja eesmärgist.

Rushen aitab näha peent erinevust väikse algustähega „mina“ ning meie isiksuseülese olemuse ehk suure algustähega ebaisikulise Mina vahel. See ebaisikuline mina on puhas meel, hõõguv alasti teadlikkus, spontaanne kohalolek, kiirgav jagamatu kõikehõlmavus, läbipaistev teadmine, valgustkiirgav teadvus, tühi ja avatud meel, selge ja puhas tunnetus. Rusheni praktiseerides omandame oskuse end sellele puhtale olekule ümber lülituda, et olla teadlik oma mõtetest, tunnetest ja kogemustest ilma neisse takerdumata. Rushen õpetab, kuidas eristada loomulikku kunstlikust ja väljamõeldust, kuidas eristada olemist tegemisest ning kuidas keskmesolekut ja puhast teadlikkust tegutsemise ajal mitte kaotada. Rushen aitab meil näha erinevust pingutuse ja pingutuse ületamise vahel. Viimast tuntakse ka kui puhast ja täiuslikku voolamist – see on Tao taoismis või mittepüüdlemine ja mittetegemine Tiibeti budismis. See on vaimu valdkond, kõigega üksolemise kogemus, kus puuduvad mõtted ja vajadus midagi konstrueerida. See on püha olemisviis, kus kõik lihtsalt voolab.

Rushen aitab meil eristada neid ja paljusid teisi peeneid eristavusi, kuni hakkame tasapisi ka kogemuslikult taipama, et me tõesti ei olegi need, kelleks oleme ennast pidanud. Meie olemus ei piirdu üksnes kehaga, isiksusega, isikuomaduste ega minevikuga. Me ei ole lihtsalt naised või mehed, noored või vanad, terved või haiged, budistid või kristlased, agnostikud või ateistid. Ja niipea kui sellest teadlikuks saame, hakkab meie tõeline olemus end tasapisi ilmutama ja nähtavaks saama. Nii sisenemegi Suure Täiuse hiilgavasse sfääri. Seal avastame, et suudame lasta asjadel olla nii nagu need on. Me suudame puhata oma väsinud südant ja meelt ning tõepoolest lahti lasta ja lõdvestuda, leida varjupaika praeguses hetkes – tühjas, hiilgavas, pingevabas olemises, Suures Täiuses endas, mis meist lihtsalt lakkamatult läbi voolab. Me mõistame, et loomupärane täiuslikkus on kõikehõlmav aluspõhi, avaram taust meie elule ja olemisele, millest pole võimalik kunagi täielikult eemalduda.

Rusheni praktiseerides saame sügavama kontakti oma tõelise minaga, oma ürgolemuse mõõtmatuse ja põhjatusega. Me õpime lahti laskma oma keha, oma mõtted ja mõtlemise – rääkimata isiksusest ning kõigist neist rollidest, mida oma elus mängime. Nii saab võimalikuks näha, mis juhtub siis, kui loobume vajadusest kõike kontrollida ja kui avame end puhta teadlikkuse kohaloleku kogemusele. Me avastame, et iseendal tee pealt eest ära tulles on Suure Täiuse spontaanseks ilmumiseks võrratult palju rohkem ruumi!