Palju on osutatud sellele, et Euroopa põhjapoolsetelt aladelt, mida on vahel seostatud ka müütilise Hüperboreaga, tuleb inspiratsioon ja teadmine, kuidas luua Puhast Maad ehk uut kuldajastut. See iidne ja peidetud pärand avaneb eelkõige siis, kui tõstame oma teadvusetasandit, aktiveerides oma loomupärast võimet rännata šamaanide kombel maailmade vahel ning leida sisemaastikelt üles paigad, kus nende saladuste tähendusi meile selgitatakse. See on müstiku tee, sest teadmised parema reaalsuse loomisest on talletatud märkidesse, kirjadesse ja looduslikesse pühapaikadesse, mille tõeline tähendus avaneb üksnes sisekaemuste kaudu. Kui üritame seda maastikku kaardistada loogika abil, võime sattuda paljude, üksteisele vastukäivate arvamuste rägastikku, milles meie otsingute tegelik siht tuhmub ja hääbub. Muistse pärandi avastamine leiab aset eelkõige tunnetuse kaudu, kui õpime avama end vibratsioonile, mis meid tavateadvusest kõrgemale tõstab. Üllatusega võime avastada, et see peidetud teadmine on talletatud Läänemere piirkonnas austatud Päikesejumalanna arhetüüpi, kes on Sol Skandinaavias, Saule Lätis, Päivätar Soomes, oma kammi kaotanud päikeseneiu eesti regilauludes ning Päikese-Ema saamide šamaanitrummidel. Kõik need nimed tähistavad üht väga erilist valguse arhetüüpi – põhjamaist Päikesejumalannat, kes loob võimaluse eluks ka karmimates klimaatilistes tingimustes.
Läänemere piirkonna vaatlemine ühtse mütoloogilise ruumina ei ole uus avastus, sest sellest teooriast kirjutas 1990-ndatel aastatel Itaalia ajaloolane Felice Vinci, kelle teos „Homerose eeposte Läänemere päritolu“ ilmus eesti keeles juba aastaid tagasi. Vinci, olles põhjalikult uurinud Homerose kirjeldatud geograafiat, jõudis järelduseni, et paljud eeposes esinevad paigad ning nende vahelised vahemaad ei vasta Vahemere piirkonna geograafiale. Samuti sarnanevad eeposes kirjeldatud kliima ja loodusnähtused – valged ööd, põhjamaised meresõidutingimused, külmad talved ja mahedad suved – pigem Läänemere piirkonna kui Vahemere aladega. Ka mõned maastikukirjeldused ja neile omistatud kohanimed võiksid Vinci arvates vastata pigem Läänemere kallastel asuvatele paikadele kui Vahemere areaalile. Veendunult paigutab ta Trooja Soome aladele ning Odüsseuse eksirännakud viivad eepose tegelased Atlandi ookeanis paikneva Norra mere heitlikesse vetesse. Oma teooria tõestamiseks kasutab Vinci võrdlevat geograafiat, ajaloolist kliimaanalüüsi, ajaloolisi rände- ja migratsioonimudeleid. Tema teooria seisneb eelkõige eelduses, et osa muistseid legende võisid kanduda Läänemere äärest Vahemere piirkonda kas kliimamuutusest tingitud rahvaste rändamise teel või siis suulise traditsiooni levimise ehk müüdirände kaudu.
Säärane perspektiiv, mis väljub traditsioonilisest kreekakesksest tõlgendusest, on avanud väga põneva võimaluse näha seoseid Homerose eeposte ja Põhja-Euroopa kultuurilise aluspõhja vahel. See on ülimalt intrigeeriv, kuna asetab meie alade muistseid pärimused täiesti uude imaginaariumi, võimaldades luua uusi seoseid ja pakkudes raamistikku ka ajaloo avaramaks käsitlemiseks. Igal juhul ärgitab Vinci võrdlev geograafia mõtisklema 3-4 tuhat aastat tagasi toimunud ajaloosündmuste üle, mis võisid olla aluseks Homerose eepostele ning toimuda siin samas, Läänemere kallastel. Kui oletada, et eepostes esitatud geograafia ei ole ette kujutatud, vaid vastavuses muistsete rändurite ülestähendustega, siis satume täiesti teistsugusele mõttemaastikule, mis erineb meile tuttavast soome-ugri kujutlusruumist ning avab loendamatult uusi võimalusi nii ajaloo, kultuuri kui müütidele tuginevate uskumuste tõlgendamiseks. Lisaks mõjub see ergutavalt meie kultuurilise identiteedi kontekstis, kuna toetab paljude eestlaste soovi kuuluda pigem Põhjamaade areaali.
Paraku pole tänaseks veel piisavalt arheoloogilist tõendusmaterjali, mis võimaldaks kindla veendumusega „Iliase“ ja „Odüsseia“ sündmusi Läänemere äärde paigutada. Ajaloolased ja klassikalised filoloogid on skeptilised, kuna Vinci väidetele pakutud tõestuste veenvus sõltub eelkõige sellest, kuivõrd oleme valmis suulist traditsiooni, mütoloogiat ja muistseid geograafilisi kirjeldusi võimalike ajalooallikatena käsitlema. Täna jääb hüpotees Trooja ja Ithaka paiknemisest Läänemere piirkonnas, nagu ka Achilleuse nägemine setode kauge esivanemana, peavoolu silmis pööraseks ideeks, kuid siiski tekitab säärane intrigeeriv mõttelend avarama tunnetuse meie alade kaugemast ajaloost ning avab paljudest uutest võimalustest tulvil mütoloogilise maailmapildi. Seega võime Vinci teooriat vaadelda kui üleskutset leida Homerose müütidele uusi tõlgendusi, otsida sünkroonsusi meie alade pärimustega, algatada põnevaid diskursuseid ning kogeda täiesti uut kihistust selles väga rikkalikus materjalis, mille uurimine arendab igal juhul meie mütoloogilist kujutlusvõimet ja on viljakas pinnas nii kollektiivses alateadvuses asuvate piiravate mustrite tervendamisel kui ka meie vaimsel eneseavardamise teekonnal.
Kui nüüd asetada põhjamaise Päikesejumalanna arhetüüp äsja kirjeldatud raamistikku, ei leia me esmapilgul vana-kreeka müütidest otseseid viiteid Päikese naiselikule avaldumiskujule. Siiski võib Päikesejumalanna kohalolek avalduda ka varjatumalt – nagu „Kalevipoja“ eeposes tedremunast sündiva Linda või meie regilaulude Tähemõrsja Salme kaudu. Munast sündimine viitab müstikute arvates Hüperborea päritolule ning säärase imepärase sünni omistab Homeros ka Trooja Helenale, kelle erakordne ilu ja mütoloogiline päritolu soolinnu munast sündinud Zeusi tütrena tõstab ta tavalistest surelikest oluliselt kõrgemale. Arhetüübina on Helena kahtlemata ka see ihaldatud ja ehe kuldnaine, kelle väe ja ilu pärast kisklema mindi. Ja kui võtta aluseks teooria, et Homerose eeposte tegevus toimus Läänemere piirkonnas, võis Helena olla pärit praeguse Eesti aladelt, sest tema olemus sarnaneb paljuski tedremunast sündinud Linda omaga, keda samuti röövida üritati. Lisaks kirjeldab Homeros Helenat kangakudujana, mis lähendab teda põhjamaise Päikesejumalanna energiaid vahendavatele ilmatütardele, kes sageli imepärast kangast koovad. Meditatsioonides on avanenud, et säärane kangas sisaldab erilisi mustreid maailma harmoniseerimiseks ning selle võimuses on edastada kuldajastule häälestavat vibratsiooni. Neid mustreid vahendada oli ka Helena ülesanne, kelle vägi ei läinud tema pärast peetavate võitluste keerises täielikult kaotsi, vaid see peideti imeliste mustritena sisetasanditele, millele meil on võimalik meditatsioonides ja maailmadevaheliste rännakute kaudu taas ligi pääseda.
Meditatsioon: Päikesejumalanna ja kuldajastu kangas
Hinga rahulikult endale sobivas rütmis. Lase lahti väline maailm.
Kujutle, et seisad kõige imelisema valgusmustritest kanga ees, mis elab, voogab ja lainetab. See kangas helgib kuldsete lõimelõngade säras, mis moodustavad pulseerivate ja kordumatute mandalate võrgustiku, täites oma hiilgusega kogu kõiksusterviku. See on kuldajastu kangas, mis on kootud mustritest, mis toovad kõik koos ja ka igaüks eraldi õnne, harmooniat, armastust, rõõmu, küllust, vabadust ning õpetavad meile oma kõrgeima olemuse kehastamist.
Näe, kuidas üks eriti hiilgav ja pulseeriv mandala selle kanga sees nüüd otsekui väravana avaneb ning sealt astub välja Kuldne Emand. Tema juustest tulvab päikesekiiri, tema silmad on kui hommikune koiduvalgus. See on Päikesejumalanna, Hüperborea kuninganna, loova ja eluandva valguse kehastus. Tema kohalolek loob maa ja taeva kooskõla.
Ta ütleb: „Mina olen päikese vägi, valguse kuninganna. Ma tulin, et ankurdada kuldajastut, kus taevas ja maa saavad taas üheks, kus polaarsus hajub ja sünnib harmoonia.“ Sa tunned tema südamest kiirguva valguse puudutust ning koged ka oma südames loomisväe plahvatuslikku avanemist.
Nüüd juhatab Päikesejumalanna sind maailmatelje juurde ning kannab sind esmalt alumisse maailma, alateadvuse mõõtmatusse, kust avaneb otsetee Maa hiilgavasse südamesse. Ta jutustab, et seal, Maa-Ema südame armastavas kohalolekus, peitub ühe iidse päikese vägi, mis ankurdati siia meie maailma esimeste asukate poolt, kes lõid Hüperborea. Tuues kaasa oma maailma kustuva päikese energia, viljastasid nad selle neitsiliku planeedi, nii et temast sai Maa-Ema. Seega andis Maa südames peituv päikesevägi Maale väe luua enda sees ja enda pinnal kõige imepärasema keskkonna elu avaldumiseks. Seal, Maa-Ema südames, kohtud sa unustatud ja peidetud aspektiga meie imelisest maailmast – sa kohtud Maa-Isaga, oma juurte ning Maad viljastava väega, kes on pärit kosmilistelt tasanditelt. Võta vastu Maa-Isa õnnistus.
Seejärel kannab Päikesejumalanna su ülemistesse maailmadesse, mis on täis säravat ja hiilgavat valgust. Seal kohtad sa ülestõusnud meistreid ja valgustunud esivanemaid. Sa näed Algallikat ennast ning sulle antakse juhiseid, kuidas saada parimaks versiooniks iseendast ning kogeda kuldajastut oma isiklikus elus. Sinu ees avanevad kõige imepärasemaid nägemused Puhtast Maast, mida on nüüd tõepoolest võimalik luua ja kogeda.
Viimaks avab Päikesejumalanna sinu ees keskmise maailma peidetud kihi, nähtamatu tasandi, mis eksisteerib siin ja praegu – paralleelselt nähtava maailmaga. Siin näed sa maailma loovaid ja kooshoidvaid energiamustreid, väejoonte helendavat võrgustikku, mis ühendab kõike elavat.
Sind ümbritsevad ilmatütred-kangakudujad. Nad laulavad kõige kaunikõlalisemat regilaulu, mille rütmis koovad nende käed ilmakangasse Puhta Maa valgusmustreid. Sa näed, kuidas iga mõte ja iga tunne on lõimelõng, millest võib saada osa kuldajastu mustrist. Sa õpid eristama, millised mustrid toovad harmooniat ja millised loovad kaost – ning teed teadliku valiku luua koos nendega korrastavaid ja ülesehitavaid mustreid.
Päikesejumalanna meenutab ka üht oma maapealset emanatsiooni – Trooja Helenat. Ta jutustab katsest luua kuldajastu saarekest, mille patriarhaalne maailm hävitas. Kuid tema hääl kinnitab:
„See vägi ei läinud kaotsi, vaid on ankurdatud sinu alateadvuse peidetud tasanditele. See teadmine elustub nüüd sinus, kui häälestud oma kõrgeimale olemusele, valid vaatamata kõikidele ebakõladele valguse ja armastuse ning taotled kogu südamest uut võimalust kogeda oma elus kuldajastut.“
Näe, kuidas Helena hoiab käes kuldset päikest, mille leegid äratavad Maa südames asuva päikeseväe. See on „kahe päikese kohtumine“ – päikeseväe mees- ja naisaspekti plahvatuslik ühinemine, mis ületab polaarsused ning ankurdab taevased energiad taas Maa peale. Selle kosmilise ühenduse kaudu koidab sinu südames uus kuldajastu.
Hinga sügavalt ja rahulikult, omas rütmis. Tunneta, kuidas valgus voolab sinust läbi, ühendades sinu sees alumised ja ülemised maailmad. Sa koged, kuidas Allikas särab nii all kui ülal ning ka sinu üha avarduvas südames. Lase selle hiilgusel täita iga oma keharakku ning valgustada iga oma mõtet, tunnet ja hingetõmmet.
Ja kui tunned, et see on sinu jaoks õige, tee enda sees järgmine taotlus:
„Ma loon oma elus kogemuse Puhtast Maast ning annan oma panuse, et valmida võiks kuldajastu kangas, mis ühendab ja ülendab kogu meie maailma. Mõeldes puhtaid ja ülesehitavaid mõtteid ning valides igal hingetõmbel rahu, armastuse, harmoonia ja valguse, saan parimaks versiooniks iseendast ning aitan luua õnnelikumat maailma nii enese kui teiste jaoks.“
Kujutle, et see kuldne kangas jääb alatiseks sinuga – olgugi et nähtamatu, on see alati kohal. Sa võid end sellele häälestada igal hetkel, kui vajad tuge, julgustust, tervendust või inspiratsiooni.
Riina Grethiel Leppoja