Katkendeid Chögyam Trungpa raamatust „Šambhala. Sõdalase püha tee“.
Igaüks on kogenud oma elus energia- või väetuult. Sportlased näiteks tunnevad energiasööstu, kui nad oma spordialaga tegelevad. Samuti võite tunda armastuse- või kirepuhangut inimese suhtes, kes on külgetõmbav. Mõnikord tajume seda energiat pehme ja jahutava rõõmutuulena, alati ei pruugi see olla tugev tuul. Näiteks, kui sul on palav ja sa higistad ning lähed siis duši alla, tunned end pärast ühteaegu mõnusalt värske ja ka energiast laetuna.
Tavaliselt arvame, et see energia tuleb mingist kindlast allikast või et sellel on konkreetne põhjus. Me seostame seda olukorraga, kus viibides tunneme end eriliselt laetuna. Sportlased võivad sattuda oma spordialast sõltuvusse just sellise energiasööstu pärast. Mõned inimesed võivad sattuda sõltuvusse armumisest ning armuda ikka ja jälle, kuna armunud olek paneb neid tundma end niivõrd hästi ja elusana. Lahtilaskmise tulemuseks on see, et avastad iseenesliku energiareservuaari, mis on sulle alati kättesaadav – sõltumata olukorrast. See ei tule tegelikult mitte kusagilt, vaid on alati olemas. See on algupärase headuse energia.
Seda iseeneslikult olemasolevat energiat nimetatakse Šambhala õpetustes tuulehobuks. Tuule printsiip väljendab siin algupärase headuse väe tugevust, rikkalikkust ja hiilgust. See võib su ellu tohutult võimsa energia tuua. Aga samal ajal on algupärane headus midagi, mille seljas saad ratsutada ning sellest tulenevalt on tegu hobuse printsiibiga. Järgides sõdalase distsipliini, eelkõige lahtilaskmist, võid sa headuse tuule rakmetesse panna. Mingis mõttes jääb see hobune alati taltsutamatuks – algupärasest headusest ei saa kunagi sinu isiklikku omandit. Kuid sa saad oma elus algupärase headuse energia äratada ja esile kutsuda. Sa hakkad nägema, kuidas tuua enda ja teiste jaoks algupärast headust igasse hetke, edastades seda täielikult ja täiuslikult ning mitte ainult filosoofilisel tasandil, vaid ka täiesti konkreetsel, füüsilisel tasandil. Kui lood ühenduse tuulehobu energiaga, saad muretsemise oma meeleseisundi pärast loomulikul teel lahti lasta ning hakata mõtlema teiste peale. Sa tunned igatsust jagada oma avastusi headuse kohta oma vendade ja õdedega, oma ema ja isaga ning kõikvõimalike sõpradega, kes võiksid samuti algupärase headuse sõnumist abi saada. Seega on tuulehobu avastamine eelkõige algupärase headuse väe tunnistamine iseendas ning seejärel selle meeleseisundi kartmatu väljakiirgamine teistele.
Maailma ülevuse kogemisega kaasneb rõõm, aga ka kurbus. See sarnaneb armumisele. Kui oled armunud, koged armsamaga koos olles õndsust ja samas ka suurt valu. Sa tunned nii rõõmu kui kurbust. See ei ole iseenesest probleem. Tegelikult on see imeline. See on ideaalne inimlik emotsioon. Sõdalane, kes kogeb tuulehobu, tunneb armastuse rõõmu ja kurbust kõiges, mida ta teeb. Ta tunneb kuuma ja külma, magusat ja haput üheaegselt. Mingu asjad hästi või halvasti, kogegu ta edu või läbikukkumist, sõdalane on ühteaegu kurb ja õnnelik.
Sel viisil hakkab sõdalane aru saama tingimusteta eneseusalduse tähendusest. Tiibeti keeles on eneseusaldus ziji. Zi tähendab „särama“ või „sädelema“ ning ji tähendab „suurejoonelisust“ või „väärikust“, mõnikord ka „monoliitset“. Seega väljendab ziji väljapoole säramist, väärikana rõõmustamist.
Mõnikord tähendab eneseusaldus seda, et olles väljapääsmatus olukorras, usaldad sa ennast ning lased käiku kõik oma säästud, teadmised, jõu, hea mälu ja jonnakuse. Sa võimendad oma agressiivust ja sisendad endale, et saad hakkama. See on amatöörsõdalaste tee. Antud kontekstis ei tähenda eneseusaldus, et peaksid kogema usaldust millegi suhtes, vaid et jääd usalduse seisundisse ning hülgad võistlemise ja teiste üle trumpamise. Tegemist on tingimusteta seisundiga, milles viibides sa lihtsalt koged vankumatut meeleseisundit, mis ei vaja ühtegi toetuspunkti. Siin pole ruumi kahtlusteks; isegi küsimus kõhklusest on täiesti välistatud. Sedasorti eneseusaldus sisaldab leebust, sest sul ei teki hirmu mõtetki; vastupidavust, sest eneseusaldusega kaasneb alati leidlikkus; ja rõõmu, sest kui sa usaldad oma südant, paraneb ka sinu huumorimeel. Selline eneseusaldus võib manifesteeruda inimese ellu majesteetlikkuse, elegantsi ja küllusena.
Idee tuulehobust põhineb oskusel ratsutada oma elu algupärase headuse energial. Tuulehobu on tõlge tiibetikeelsest terminist lungta. Lung tähendab „tuult“ ja ta tähendab „hobust“. Salajase drala äratamine on tuulehobu esilekutsumise kogemus, rõõmu- ja väetuule äratamine ning sellel ratsutamine, selle taltsutamine. Seesugune tuul võib ilmuda suure väena, nagu taifuun, mis niidab maha puud ja majad ning tekitab hiiglaslikke laineid. Isiklik kogemus sellisest tuulest saabub aga siis, kui tunned end täielikult ja võimsalt käesolevas hetkes. Hobuse aspekt tähendab seda, et sõltumata suure tuule väest, koged sa samal ajal ka stabiilsust. Sind ei kõiguta kunagi su elus valitsev kaos, elevus või depressioon. Sa suudad oma elu energial ratsutada. Seega ei väljenda tuulehobu ainuüksi liikumist ja kiirust, vaid sisaldab ka praktilist meelt ja eristamisvõimet, loomupärast oskuslikkust. See lungta omadus on võrreldav hobuse nelja jalaga, mis teda stabiliseerivad ja tasakaalustavad. Mõistagi ei ratsuta sa antud juhul tavalisel hobusel, sa sõidad tuulehobu seljas.
Äratades välise ja sisemise drala printsiibid, kutsud sa oma ellu väe ja rõõmu tuule. Sa hakkad tundma oma elus manifesteeruvat loomulikku väge ja ülendatust. Seejärel, olles äratanud oma tuulehobu, suudad sa toime tulla mis tahes meeleseisunditega. Sul pole ühtegi probleemi ega mingeid kõhklusi. Nii on salajase drala äratamise tagajärjeks see, et olles esile kutsunud tuulehobu, koged sa meeleseisundit, mis on vaba alateadvuse lobast, kahtlustest ja usu puudumisest. Su meel kogeb teadlikku hetkes olekut. See kogemus on värske, nooruslik ja neitsilik. Käesolev hetk on süütu ja tõeline. Selles ei sisaldu vähimalgi määral kõhklusi ega uskmatust. See on heas mõttes kergeusklik ning täiesti värske. Salajane drala on käesolevast hetkest teadlikuks saamise kogemus, hetkes oleku olemus. Sa koged reaalselt, et oled siin ja praegu võimeline looma ühendust kosmilise peegli hoomamatu nägemuse ja tarkusega. Samaaegselt mõistad, et hetkes oleku kogemus suudab ühendada algupärase tarkuse mõõtmatuse nii minevikutraditsioonide tarkuse kui kaasaegse elu tegelikkusega. Sel moel hakkad sa taipama, kuidas on üldse võimalik sõdalase püha maailma luua.
Peamine takistus leebuse ees on ülbus. Ülbus tekib klammerdumisest eraldiseisvasse minasse. Sa võid olla õppinud sõdalase tee ja Suure Hommikupäikese nägemuse põhimõtteid, sa võid olla saanud loendamatult õpetusi, kuidas puhata käesolevas hetkes ja äratada tuulehobu, kuid kui pead neid oma isiklikeks saavutusteks, siis ei saa sa mitte millestki aru. Selle asemel et muutuda leebeks ja taltsaks, võid osutuda ülimalt ülbeks. „Mina, Joe Schmidt, suudan äratada tuulehobu ning see tekitab minus hea tunde. Ma olen midagi saavutamas ning seetõttu olen ma tähtis tegelane.“
Kui sa kohtad inimest, kes on saavutanud seesmise ehtsa kohaloleku, tundub ta sulle ülemäära siiras, mis võib mõjuda mõnevõrra hirmutavalt, kuna see inimene on niivõrd tõeline, aus ja ehtne. Sa koged sellisest inimesest, kes on saavutanud seesmise ehtsa kohaloleku, kiirguvat juhtimisvõimet. Kuigi see inimene võib olla prügikorjaja või taksojuht, on temas siiski mingi ülendatud omadus, mis kütkestab sind ja tõmbab su tähelepanu. See ei ole ainult karisma. Seesmise ehtsa kohalolekuga inimene on endaga tööd teinud ning läbinud põhjaliku ja toimiva teekonna. Ta on pälvinud ehtsa kohaloleku lahtilaskmise ning isiklikust mugavusest ja kinnismõtetest loobumise hinnaga.
Ühest küljest on ehtne kohalolek ego fiktsioonist lahtilaskmise astmelise arenguprotsessi tagajärg. Teisest küljest on see aga silmapilkne ja maagiline kinnismõtetest lahtilaskmise tulemus. Need kaks toimivad alati üheskoos. Äkiline ja spontaanne toiming, millega kaasneb ehtne kohalolek, on tuulehobu ehk lungta äratamine, mis on põhimõtteliselt algupärase headuse energia sütitamine rõõmu- ja väetuuleks.
Tuulehobu äratamine on meetod, mis võimaldab kahtluste ja depressiooni silmapilkset väljaheitmist. See ei ole mingi eksortsismi vorm, vaid tujutõstmise tehnika. Teiste sõnadega, tuulehobu äratamine kutsub ellu vapruse ja kartmatuse energia. See on maagiline praktika kahtluste ja kõhkluste ületamiseks ning mõõtmatu ärkveloleku seisundi esilekutsumiseks. Ja kui oled äratanud lungta, koged ka ehtsat kohalolekut.
Algul suudad sa ehtsat kohalolekut tõenäoliselt vaid vilksamisi kogeda. Et seda välgatust püsivaks muuta ja ehtsat kohalolekut täielikult väljendama hakata, läheb vaja distsipliini. Seepärast on ehtsa kohaloleku sügavdamiseks ja edendamiseks olemas astmeline tee. Seda nimetatakse sõdalase nelja väärikuse arendamiseks. See tee on seotud eesmärgiga avardada oma maailma üha rohkem ja rohkem, kuni jõuad viimaks universumi valitseja seisundini. Sedamööda, kuidas su maailm üha avaramaks muutub, kahaneb järk-järgult ka igasugune arusaam enesekesksest ja egoistlikust eksistentsist. Nii on nelja väärikuse tee ühendatud ka egotuse mõistmisega. Neli väärikust on malbus, ülemeelikus, pöörasus ja äraarvamatus. Kõik inimesed kogevad neid nelja väärikust mingil kujul. Põhimõtteliselt tähendab malbus tagasihoidlikku ja leebet olemisviisi, samal ajal kui ülemeelikus on seotud ülendatud ja noorusliku energiaga. Pöörasus väljendab julgust ning võimet siseneda olukordadesse lootuse ja hirmuta. Äraarvamatus tähistab täitumust ning loomulikke ja spontaanseid saavutusi.
Ehkki kõigil on olemas mõningane kokkupuude nende energiaväljendustega, ei teki elus tõelist edasimineku tunnet, kui ei rakendata reaalset distsipliini ja teadlikkust, mistõttu jäävad ka neli väärikust harjumuslike käitumismustrite alla maetuks, selle asemel et saada egotusse viivaks teeks. Seega, põhimõtteliselt tuleks need neli väärikust sõdalase teega ühendada. Tegelikult on tegu tee hilise etapiga. Sõdalane on võimeline neljast väärikusest aru saama alles siis, kui on endas välja arendanud vankumatu usu algupärasesse headusesse ning näinud Suure Hommikupäikese peegeldust püha maailma kogemuses. Sellest hetkest on sõdalane ühendatud ammendamatu väeallikaga, tuulehobu energiaga, mis muudab tema teekonna väga võimsaks. Seega on tuulehobu kütus, mis väestab nelja väärikust ning ehtne kohalolek on sõiduk ise.
See on mõnes mõttes paradoksaalne: ühelt poolt on neli väärikust ehtsa kohaloleku väljaarendamise meetodid, teisalt võimaldab ehtsa kohaloleku kogemus neljal väärikusel aegamisi avalduda. Et seda mingil määral selgitada, võime lihtsalt öelda, et egotus on nii selle teekonna lähtealus kui lõpptulemus. Kui me ei suuda mõista iseendast lahtilaskmise olulisust, ei saa me ka sõdalase teekonnale asuda. Teisalt, kui oleme kord lahti lasknud, avastame, et suudame hõlmata avaramat nägemust ja kogeda mõõtmatut meelt. Seega on egotus mõõtmatuse niit – kui millegi niisuguse eksisteerimisest üldse rääkida saab –, mis läbib kogu teekonda. Sellel astmel põhineb sõdalase teekond sõdalaseks olemisesse lõdvestumisel, mitte heitlusel astuda järgmist sammu. Sõdalane kogeb lõdvestumist oma saavutustesse, mis ei ole rajatud egokesksetele huvidele; vabana vägivallast puhkab ta tingimusteta eneseusalduses. Nii sarnaneb sõdalase teekond üha enam õitsele puhkeva lillega – see on loomulik avardumise protsess.
Kui sa äratad oma tuulehobu, tunned end hästi ja hakkad end usaldama. Kuna sa austad ennast, ei pea sa sõltuma kasusaamisest ega võidu saavutamisest. Ja kuna sa usaldad ennast, ei ole sul vaja teiste ees hirmu tunda. Sul ei ole tarvidust kedagi salakavalalt petta ega riukalikult üle trumbata. Seetõttu ei kahane su väärikus mitte kunagi.
Lungta retriidi kohta vaata siit.