Kunst on alati peegeldanud inimest kogu tema mitmekesisuses. Kunstile on omistatud kõige erinevamaid ülesandeid ja funktsioone. Kahtlemata on üks kunsti eesmärkidest pakkuda peegeldust ühiskonnas toimuvatele protsessidele – teha nähtavaks need varjatud hoovused, mis meid kõiki mõjutavad.

On olnud aegu, mil kunst on vallandanud revolutsioonilisi läbimurdeid inimmõtlemises, tutvustanud pöördelisi visioone ja väljendanud ülimaid ideaale, mille kirjeldamisel filosoofid ja mõttetargad hiljem tabavate sõnade leidmisel kaua vaeva nägid, jõudmata kunagi väljenduse vahetu selguseni. Üks kunsti eesmärke ongi väljendada väljendamatut ja selle käigus inimkogemust sakraliseerida – vahendada kõrgematel teadvustasanditel sündivaid nägemusi, edastades värvide ning vormi abil jumalikke tõdesid ja teisi igavikulisi väärtusi.

Juba aastakümneid on kunsti fookuseks olnud lõhkuda ja purustada vanu vorme. Algul võis see olla vajalik, et teha ruumi veel sündimata uuele. Kuid nüüdseks on lammutamine muutunud juba lõputuks ja tüütuks enesekordamiseks, mille käigus ka nii mõndagi väärtuslikku on ära lõhutud.

Sõltumata olukorrast, kus iga ülesehitava uue idee väljapakkujat ähvardab saatus saada naeruvääristatud, seisab loojate valik – kas jätkata keskendumist selle maailma vigadele, inimelu hädadele ning meie psühhomaastike tumedatele sügavikele või sooritada hüpe, mis viib välja harjumuspäraseks saanud nartsissismist ja morbiidsest hädaldamisest, lennutades meid hoopis uuetele maastikele, kus saab võimalikuks avaneda inimmõtlemise puhtamatele hoovustele. On aeg siseneda uude kuvandisse ja pühenduda kvalitatiivselt ülesehitavamate struktuuride loomisele, mille olemus on ühteaegu üllatavalt uus ning ka igavikuline.

See nõuab muutust teadvuses, revolutsioonilist nihet inimmõtlemises. Iseenesest ei ole siin midagi uut – me kõik oleme neist printsiipidest varem kuulnud, kuid kvalitatiivne muutus ei saa aset leida enne, kui me tõesti vahetult tõdeme, et kõik, mida teeme üksteisele – kas mõtte, sõna, tunde või teoga –, leiab mingil viisil tagasitee meie enda kogemusse. Kui selline taipamine tõeliselt aset leiab, võime ootamatult mõista iga oma keha rakuga, et vanaviisi jätkata ei ole enam võimalik, sest näeme nüüd üha selgemalt, kuidas meie enesekesksus on hävitamas kõike head, mis meie elus on – mida on loonud varasemad põlvkonnad, mida on hoolega hoitud ja säilitatud – ning ka seda uut ja värsket, mis on äsja sündinud ning mis vajab meie hoolt ja kaitset.

Et olla valmis panustama uude ja ülesehitavamasse kuvandisse, et toetada nii meie praegust elu kui ka tulevasi põlvkondi, tuleb meil mõista, kes me tegelikult oleme ja taastada ühendus algupärase headusega, mis peitub igas ühes ning on ka välises maailmas kõikide polaarsete ilmingute, võistlemise ja võitlemise taga alati olemas.

Kui keskenduda algupärasele headusele, meie tõelise olemuse lättele, saab võimalikuks häälestuda ka suurema terviku vajadustele ning hakata tajuma kõrgemat plaani või kõrgemat teed, mis toimib kõikide jaoks. Siiski ei ole kõrgem tee midagi kindlat ega fikseeritud, vaid pidevas muutumises ja teisenemises valgusevoog, mis muudab oma kurssi vastavalt valikutele, mida lakkamatult ja igal sammul teeme. Siiski on see kõrgem valgusehoovus alati olemas. Igas olukorras otsib see parimaid võimalikke lahendusi, pidades alati silmas kõikide kõige kõrgemat hüvangut.

Me oleme loojad. Meie mõtted, tunded, sõnad ja teod loovad kogemust sellest maailmast. Meie vaated ja hinnangud kujundavad seda, kuidas oma reaalsust interpreteerime ning kuidas meie teekond läbi aja kulgeb. Meie võimuses on taotleda oma mõtete, tunnete, sõnade ja tegude kooskõlastumist algupärase headusega ning olla selles maailmas valgus, mitte nuhtlus.

Meie võimuses on valida eneses oleva mõõtmatu potentsiaali avanemine ning omandada uusi oskusi ja harjumusi – treenides meelepüsivust, avastades lihtsa olemise võlud, õppides elama südames ning luues teadliku ühenduse teadvuse kõrgemate tasanditega, et tuua sealt kaasa kingitusi, mis võiksid seda maailma siin rikastada ja helgemaks muuta.

On võimalik tõsta oma teadvustasandit vaimsete praktikate abil ning hakata väljendama kõrgemaid vibratsioone nii oma elus kui loomingus. Selle tulemusel võib juhtuda, et tasapisi hakkab kaos meie sees ja meie ümber korrastuma. Kõrgemad vibratsioonid materialiseeruvad, leides endale väljenduse nii meie elus kui loomingus. Kunstis võivad nad võtta visuaalse vormi puhaste värvide, isikupärase märgikeele või kujundite näol, millesse on talletunud ka tervendav ja ergastav mõju nii vaatajale kui tema ümbrusele.

Kui avaneme eneses peituvale algupärasele puhtusele ja täiusele, hakkame elama õnnelikumat elu, mis sünnib meie loomupärasest võimest olla armastav, hooliv ja kaastundlik ning kiirata välja õnne- ja rõõmuenergiat, mis võib pakkuda toetust ka teistele teelolijatele.

See potentsiaal on meis kõigis olemas.

Armastusega,
Riina Grethiel