Uurides Bardo Thötröli, mida läänes sageli “Tiibeti surnuteraamatuks” nimetatakse, tuleb mõista, et tegemist ei ole surnutega seotud pärimuste või mütoloogiaga. Seda raamatut võiks Chögyam Trungpa sõnul nimetada hoopis “Tiibeti raamatuks sünnist”, sest siin ei käsitleta mitte surma kui sellist, vaid hoopis tavapärasest täiesti erinevat vaadet surmale. Sisuliselt on tegemist raamatuga mõõtmatust ruumist, sest mõõtmatu ruum sisaldab tekkimist ja lakkamist, nii sündi kui surma, andes võimaluse elu ilmumiseks. See on algupärane tingimus, Suur Ema, kelles meie tavapärane arusaam sünnist ja surmast täielikult ülendub, seda enam, et fundamentaalsete printsiipidena leiavad sünd ja surm kui sissehingamine ja väljahingamine lakkamatult aset kõigis meie elusituatsioonides.             

Bardo tähendab vahepealsust või tühikut, kuid see ei ole üksnes katkestus, mis saabub pärast surma, vaid me kogeme bardot ikka ja jälle ka keset oma elu sündmusi. Tegelikult on bardo kogemus osa meie peamisest psühholoogilisest ülesehitusest. Meiega leiab pidevalt aset kõikvõimalikke katkestusi ehk bardo kogemusi – näiteks ootamatult ja justkui eikusagilt tekkiv hirm või ebakindlus, nagu poleks me enam kindlad oma toetuspinnas ega mõistaks, mida meilt soovitakse või mida me peaksime tegema. Seega pole käesolev õpetus mõeldud niivõrd surijatele või neile, kes juba on surnud, vaid eelkõige on tegemist võimsa sõnumiga elavatele inimestele, sest sünd ja surm pidevalt asetleidvate psühholoogiliste muutuste tähenduses mõjutavad meid kõiki igal hetkel. 

Sellest lähtuvalt võib “Tiibeti surnuteraamatut” vaadelda omalaadse käsiraamatuna tervenemisprotsessis ja takistuste ületamisel. Nimelt saab nägemusi, mis bardos ilmuvad, käsitleda ka traumadest tervenemise teekonnana. Need kirjeldused aitavad mõista võimsaid, kuid sageli keerulisi sümboleid erinevate psühholoogiliste seisundite taga, mis võivad olla väga intensiivsed, kuid sisaldavad alati ka juhised tõelise vabanemise ja tervenemise suunas. 

Ning jah, Bardo Thötröl valmistab meid ette ka surmaks, kuid vaimsel teel olijate jaoks on surm erakordne võimalus vabanemiseks ja valgustumiseks. Tegemist on hetkega, mil teadvus eraldub füüsilisest kehast ning koidab suur hiilgus, mis särab ja lõõmab nagu ei kunagi varem. Kristlikus traditsioonis kirjeldatakse seda kogemust kui Jumalaga kohtumist, mis tõstab meid taevastele tasanditele ja ülendab hetkega. See juhtub kõigiga, kuid karma või ebapiisav ettevalmistus võib meid selle üliintensiivse kogemuse ajaks n-ö uinutada. Need, kes suudavad selle hetke ära tabada ja teadlikkust säilitada, vabanevad samal silmapilgul. Teiste jaoks ilmub bardos nähtavale aeglasem tee ning tekivad erinevad, üksteisele järgnevad nägemuspildid, pakkudes üha uusi väravaid oma tõelise olemuse äratundmiseks. Seega on surmakogemus laetud erakordsest potentsiaalist jõuda tõelise ärkveloleku ja vabanemiseni ning “Tiibeti surnuteraamat” osutab oskuslikele vahenditele ning pakub võimast tuge nii neile, kes on sellesse protsessi sisenenud, kui ka kõrvalseisjatele ja abistajatele. Lisaks on nende õpetuste võimuses ületada või leevendada hirme, mis meil kõigil on seotud surmaga. 

Bardo Thötrölis on nende õpetuste kohta kirjutatud nii:

Enamik inimesi satuvad surres (surmaeelse hetke bardos) hirmu tõttu väga suurde segadusse ning “Vabanemine kuulmise kaudu” pakub neile asendamatut abi. Nende jaoks, kes on palju praktiseerinud, ilmub dharmata bardo hiilgus, niipea kui nende meel on kehast eraldunud. Kui nad on elu ajal mõistnud oma meele olemust ning muutnud selle praktiseerimise abil püsivaks kogemuseks, tunnevad nad nüüd ära tõelise reaalsuse hiilguse. Seepärast on elu ajal mediteerimine ülimalt oluline. Ja need, kes tegid elu ajal tantristlike jumalustega seotud praktikaid – nii kujustamist kui tühjusesse lahustumist –, on nüüd hästi ette valmistatud, kui dharamata bardos hakkavad ilmuma nägemused rahumeelsetest ja raevukatest jumalustest. Seepärast on oluline treenida oma meelt eluajal ning õppida põhjalikult tundma “Vabanemist kuulmise kaudu bardos”.

Sellest tuleb aru saada, selles tuleb ennast treenida, seda tuleb kõva häälega ette lugeda, see tuleb korralikult pähe õppida, seda tuleb praktiseerida kõrvale kaldumata kolm korda päevas, kuni nende sõnade tähendus on täiesti selgeks saanud. Selle õpetuse sõnad ja tähendus ei tohi ununeda, isegi kui sind sada mõrtsukat taga ajavad. Kuna seda teksti nimetatakse “Suureks vabanemiseks kuulmise kaudu”, siis isegi need inimesed, kes on sooritanud viis kõige rängemat kuritegu, saavutavad kindlasti vabanemise, kui nad sellest üksnes kuulevad. Seega tuleb seda õpetust suurtes rahvahulkades kõva häälega ette lugeda ja laialt levitada.

Isegi kui seda kuuldakse vaid korra ning selle tähendust ei mõisteta, siis – kuna bardo seisundis muutub meel üheksa korda selgemaks –, tuleb see õpetus lahkunule meelde, ilma et üksainus sõna kaduma läheks. Seepärast tuleb inimestele sellest rääkida nende elu ajal. Seda tuleb ette lugeda haigevoodi kõrval, seda tuleb kõikjal laialt levitada.

Selle õpetusega kokkupuutumine on suur õnn ja hea karma tulemus. Seda õpetust on raske kohata, väljaarvatud neil, kes on ära puhastanud oma pimeduse ja kogunud pälvimusi. Kui inimene seda kuuleb, vabaneb ta isegi sellesse mitte uskudes. Seepärast tuleb seda õpetust kõrgelt hinnata, sest selles sisaldub kogu dharma olemus.