Kui niisama kirjutades saame valida, kas võimendame negatiivset või positiivset – kas paljundame kaost või edastame tervendavaid ja ülendavaid nägemusi–, siis teadlik kirjutamine ühendab meid alati algupärase headusega, sest algselt oli kirjutamine vahend jumalike tõdede ja kõrgemate printsiipide väljendamisele füüsilises maailmas.

Paljude maade müütides jutustatakse, et kirjatähed anti inimestele taevaste olendite poolt. Veelgi enam, leidub vanu keeli (näiteks sankriti ja heebrea keel), mille iga tähemärki on esoteerilistes traditsioonides seostatud mõne taevase väe, ingli või valgusolendiga. Kui uurida eesti vanu peremärke, siis on ka neis märkides sisalduv vibratsioon sama võimas kui iidsetes ja pühades tähestikes. Kuid miks on see meie jaoks oluline? Kui kunagi selline tähestik isegi eksisteeris, ei oska keegi seda enam kasutada. Samuti on teadmine vaimsete olendite, taevatähtede ja kirjamärkide vahelise ühenduse kohta ammu ununenud. Kuigi see on nii, pole tõde kunagi peitunud üksnes sümbolites, vaid hoopis seal, millele kõikvõimalikud sümbolid ja märgid viitavad – meie teadvuse lõputus avaruses, puhtas meeles.

Eesti keeles leidub mõtlemapanev seos kirjatähtede ja taevatähtede vahel – nimetame neid mõlemaid iseenesest mõistetavalt tähtedeks. Lisaks tähendab eestikeelne sõna „tähelepanu“ suure tõenäosusega „tähele keskendumisest“, mis võis olla seotud merel taevatähtede järgi navigeerimisega, nagu kirjutab Lennart Meri oma raamatus „Hõbevalge“, või – hoopis meditatsioonipraktikaga. Viimast oletust kinnitab asjaolu, et eesti keeles on just „tähelepanu“ üks võimalik tõlgendus sanskritikeelsele mõistele shamatha, millega tähistatakse teadveloleku saavutamist  istumismeditatsioonis. Täpses tõlkes tähendab shamatha küll rahutunde arendamist, kuid see mõiste tähistab meditatsiooni, kus millelegi konkreetsele keskendutakse, et saavutada ergas meditatiivne teadvuseseisund. Meditatiivne tähelepanu ehk teadvelolek (inglise keeles mindfulness) toob kaasa meele rahunemise ja võimaldab meil püsida hetkes ning olla teadlik oma pidevalt muutuvast seisundist – esilekerkivatest mõtetest, tunnetest ja (väljaspool meditatsiooni) ka kõikvõimalikest elu üksikasjadest, ilma et me millessegi neist klammerduksime või midagi eemale lükkaksime. Sellisest tähelepanu rakendamisest areneb omakorda välja sügav sisemise rahu tunne, mis teeb võimalikuks kogeda avaramat ruumi ja suuremat tervikut oma tavapäraste mõtete ja tunnete taga. „Tähele“ kui sümbolile või taevamärgile keskendudes avaneb ootamatult juurdepääs oma meele mõõtmatusele ja seal sisalduvale lõputule tarkusele ja loomingulisele varasalvele.

Õppides usaldama oma meele tõelist loomust ja sellesse lõdvestudes, avastame viisi, kuidas oma meele mõõtmatust väljendada. Ja teistpidi, usaldades oma igapäevaelu kogemusi ja neis leiduvaid detaile, jõuame samm-sammult enda jaoks oluliste ja tavaseisundeid ületavate kogemusteni. Kui julgeme selle protsessiga kaasa minna, võime just kirjutamispraktika abil jõuda autentse tarkuseni, mis tuleb meie enda seest, kuid on piirideta.  

Tegemist ei ole automaatkirjutamisega, kuid kirjutamispraktika ajal toimime teatud mõttes ikkagi kanalina, sest teadlikult kirjutades avame oma meeles uksi, mis ühendavad meid kõrgemate teadvustasanditega. Sel viisil kirjutades loome ühenduse ka väga erilise õpetusliiniga – vaimses maailmas toimivate kohalolekutega, kelle eesmärgiks on toetada meie kõigi ärkamisprotsessi.

Et saavutada ehedust nii oma elus kui loomingus, on abiks, kui suudame lahti lasta mitte ainult segavad mõtted, mis eksitavad eemale oma tõelisest teest ja algoleku puhtast ruumist, vaid meil tuleb lahti lasta ka oma ihad – sealhulgas loomingulised ideed või soov saavutada mingit konkreetset tulemust. On tõsi, et loova inimese jaoks võib tunduda lausa ketserlik lasta lahti see, mida ta harjumuspäraselt peab loominguliseks inspiratsiooniks või millesse ta on juba aega ja energiat investeerinud. Kuid fokusseeritud tahtega teostatud konkreetseid projekte või ideid vormivad tavalised mõtteprotsessid – meie kontseptsioonid ja narratiivid. Selliste mõtteprotsesside lahtilaskmine osutub vajalikuks, kui soovime ligi pääseda eneses peituvale tõelisele loomingulisele potentsiaalile – valgusele ja inspiratsioonile, mis on avaram kui meie mõtted või ükskõik kui suurejoonelised plaanid midagi oma ihade ja kavatsuste pinnalt ning üksnes isikliku tahtega ellu kutsuda. Lastes lahti klammerdumise – plaanidesse ja ka sellesse pilti, mis meil endast on, avaneb võimalus panna alus toetavamale õhustikule inspiratsiooni tekkimiseks. Just meditatsioonipraktika on suurepärane meetod selle eesmärgi saavutamiseks, sest see toob eheduse nii meie loomingulistesse projektidesse kui ellu tervikuna.

Kui me õpime lahti laskma nn inspiratsiooni jämedamaid kihistusi – loobume nende järele haaramisest ja neid teostama tõttamisest –, siis hakkame järjest enam ligi pääsema inspiratsiooni peenematele tasanditele, mille esilekerkimine nõuab puhtas meeles püsimise teadlikumat harjutamist. Mediteerima asudes loome kandvama aluspõhja kõrgemale inspiratsioonile, sest meditatsioonipraktika muudab meie mentaalset keskkonda mõtete ja ideede ilmumiseks ning juhatab meid algoleku puhtusesse, millest ilmuv looming kannab nn esimese mõtte või visiooni värskust ja ehedust, millel on omakorda inspireeriv ja ergastav mõju ka ümbritsevale maailmale.

Teadliku ja vabastava kirjutamise retriidi eesmärgiks on aidata teil hakata uskuma enda ja oma sõnade väärtusesse. Kui hakkate uskuma endasse, on järgmiseks sammuks avastada oma võime teadlikult kirjutada ning aegamisi küpseb teie sees jõud jutustada oma tõeline lugu, mis kutsub esile läbimurde. Vabastades end hirmust kohtumõistmise, tagasilükkamise ja ebaõnnestumise ees, kogete avardumist ja takistuste lahustumist.