Me teame — vähemalt mõistusega ja osadel puhkudel ka kogemuslikult — et meie tõeline olemus, meele tõeline loomus on täiuslik. Veelgi enam, see on sündimatu ja seega ka surematu. Mida rohkem suudame ankurduda oma tõelisesse olemusesse, seda kartmatumalt suudame läbi oma argireaalsuse kulgeda. 

Argireaalsuses kulgeda ei ole alati kerge.  Hommikul ärgates ootavad meid ees e-mailid, mis võivad sisaldada ootamatusi. Meie suhted teiste inimestega pole alati lihtsad ning me kõik seisame silmitsi oluliste valikute, tähtaegade, vastutuse ning enda või oma lähedaste tervisega seotud teemadega. Ja me kõik kogeme vananemist ja kaotusi ning meid kõiki ootab ühel hetkel ees sellest reaalsusest lahkumine.

Sellegipoolest on elu tõeliselt imeline ja me suudame seda nautida, kui püsime teadlikud ja elame hetkes; kui tunneme ära, et oleme väärtuslikud sellistena nagu me oleme, ning kultiveerime endas rahulolu, rõõmu- ja rahutunnet. Siis aga satume info ja uudiste laviini alla, mis tõmbab meid alla ning paneb tundma lootusetust ja ärevust, üsna sageli ka ärritust.

Frustreerituna võime endalt küsida: „Kuidas kogeda meele tõelise loomuse äratundmist siin — keset argipäeva müra ja väljakutseid?“

14. sajandil elas Tiibetis valgustunud õpetaja, kelle nimi oli Longtšenpa, mis tähendab tõlkes “mõõtmatut avarust” või “suurt mõõtmatust”. Olles ära tundnud meele tõelise loomuse, pühendas ta oma elu õpetamisele ning kirjutas suurel hulgal imelisi raamatuid, lähtudes valgustunud teadvuseseisundist. Tema raamat „Rahu leidmine illusioonis“ on kolmas osa „Rahu leidmise“ triloogiast, millest esimesed kaks kirjeldavad kogemust meele tõelisest loomusest ja kuidas seda meditatsioonis saavutada. Kolmas osa aga, „Rahu leidmine illusioonis“ sisaldab õpetusi, kuidas tuua kogemus mõõtmatusest, meele tõelisest loomusest, mis on samaaegselt ka meie valgustunud teadvuse väljendus, argireaalsuse tasandile.

Mis siis, kui iga kogemus — raske vestlus, liiklusummik, rõõm saavutustest, pettumuse torge — ei ole takistus meele tõelise loomuse kogemisele, vaid hoopis selle väljendus?

Mis siis, kui illusiooni ei ole vaja tõrjuda, vaid selles on võimalik puhata ja rahu leida?

Meditatsiooni-istmelt argipäeva kogemusse

Tänapäeva praktiseerija kogeb sageli lõhestumist: meditatsioonis valitseb selgus, avarus ja rahu. Kuid keset elukogemusi ja väljakutseid leiab aset kokkutõmbumine või äge emotsionaalne reageerimine kõikvõimalikele välistele ärritajatele.  

See on loomulik. Vaikuses viibides võime tunda ära meele tühja ja helendava loomuse, ent sattuda segadusse, kui elu muutub keerukaks ja maailm näib taas tahkestuvat.

Longtšenpa õpetus illusioonist ei eita maailma, vaid kutsub üles selle tajumist peenendama. Kõik, mis ilmub, on elav ja tähenduslik ning sellega saab suhestuda — kuid ometi puudub ilmingutel omaolemus, nad pole püsivad ega jäävad. Ilmingud tekivad nagu unenäod, peegeldused, kaja või vikerkaar.

Ja kui see pole enam lihtsalt filosoofiline seisukoht, vaid sellest saab kogemuslik äratundmine, siis midagi meie sees muutub:

• Emotsionaalsed reaktsioonid muutuvad leebemaks.
• Klammerdumine ja kinnismõttelisus lõdvenevad.
• Kaastunne tekib ka ilma pingutuseta ja iseenesest.
• Tegutsemine muutub kartmatumaks.
• Me toimime kooskõlas universumi loomuliku voolamisega.

See ei leia aset mitte niivõrd seepärast, et väline maailm muutuks, vaid meie suhe maailmaga teiseneb, kuna hakkame läbi nägema selle näilisest tahkusest.

Tänapäeva praktiseerija kogemusväljad

Tänapäeva praktiseerija jaoks avaldub illusioon üsna konkreetsetes vormides:

• Rollid, millega alateadlikult samastume.
• Saavutustele orienteeritud mentaliteet, mis võimendab ego ja enesetähtsustamist.
• Digitaalsed identiteedid, mis näivad püsivad, kuid on sageli võltsid ja pidevas muutumises.
• Emotsionaalsed narratiivid, mida kordame, kuni need tunduvad vaieldamatud.

Me näeme, et illusioon pole üksnes metafüüsiline mõiste, vaid on ka psühholoogiline kogemus.

Illusioonis rahu leida tähendab täna:

• E-mail pole muud kui tühjusest tekkinud ilming.
• Ärevus, millega reageerime ebameeldivate uudiste ootusele, pole muud kui tühjusest tekkinud ilming.
• Kui keegi meid kiidab või laidab, pole see muud kui tühjusest tekkinud ilming.
• Kui meid tabavad kahtlused oma tee õigsuses pole see muud kui tühjusest tekkinud ilming.

Me ei saa neid kogemusi eitada, alla suruda ega vaimsustada. Kuid meil on võimalik ära tunda nende püsitut, ent ometi valgust kiirgavat loomust — sel samal hetkel, kui nad ilmuvad.

Tegutsemine kui loomulikkuse ja kartmatuse väljendus

Kui vaade stabiliseerub, ei ole tegutsemine enam rollimäng, vaid muutub spontaanse kooskõla loomulikuks väljendamiseks. Meie tegudest kaob ülemäärane enesekesksus. Me suudame teistest rohkem hoolida ja teha seda ilma klammerdumata. Me võtame elust osa, kuid ei kaota enam teadlikkust oma tõelisest olemusest – me tegutseme sellest lähtudes.

Me oleme ületanud vajaduse maailmast eemalduda, selleks et püsida meditatsioonides kogetud rahus ja õndsustundes. Me armastame maailma ja teisi olendeid sügavalt, kuid sellesse kinni jäämata.

Tänapäeva elu keerukus muudab Longtšenpa õpetuse ülimalt praktiliseks, kutsudes meid üles lõdvestuma vastutuse koorma all, avarduma keset emotsioonide möllu, kogema selgust isegi suurt ebakindlust tekitavas olukorras ning avanema rõõmule ja huumorile keset draamat.

Sest kui kogemust nähakse illusoorse ilminguna, kaob igasugune vajadus sellesse klammerduda või seda liiga tõsiselt võtta. Veelgi enam, kaob vajadust ennast liiga tõsiselt võtta.

Seda teed iseloomustab ka leebe kartmatus, sest kutsub üles lõdvestuma keset erimeelsusi ning ära tundma tühjust müra sees viibides. Illusioonijooga on õpetus, mis nõuab teadlikkust ja järjepidevust, mitte täiuslikkust või allasurumist. Kui suudame olla järjepidevad ja lahti lasta, leiab aset hetk hetke järel ilmuvate ilmingute loomulik isevabanemine.

See praktika – rahu leidmine illusioonis – on edasiarendus võimsatele ja ülendavatele kogemustele meditatsioonis. Me õpime teadlikult kogema reaalsust tühjusest ilmuvate püsitute, ent valgust kiirgavate ilmingutena, lastes kogemustel vabalt tekkida, ilma et me neid oma narratiividega tahkestaksime. Me vaatleme, kuidas tegutsemine sünnib spontaanselt meele loomuse äratundmisest ja mitte ego projektsioonidest.

See pole millegi uue saavutamine, vaid viimse kõhkluse eemaldamine, et on võimalik puhata ja rahu leida ka siin ja praegu, otse illusiooni keskel.

Ja võib-olla on kõige radikaalsem avastus see, et illusioon ei ole olnud kunagi probleemiks, sest nende jaoks, kes hoomavad meele tõelist loomust, saab illusioonist endast tee täieliku vabanemise kogemusse.