Avame muistset pärandit, mille juured ulatuvad nii Homerose eepostesse kui ka meie enda regilauludesse ja rahvapärimusse, avastades, kuidas soolinnu munast sündinud Trooja Helena on üks iidse Päikesejumalanna põnevamatest arhetüüpidest. Trooja sõda peeti selleks, et teda vangistada ja kontrollida, ent tema valgus ei saa hääbuda, sest see elab edasi iga rahva lauludes, igas päikesetõusus ja igas inimese südames. Kui tavaliselt paigutatakse tema lugu Vahemere maastikele, on mitmed uurijad, sealhulgas itaallasest ajaloolane Felice Vinci, paljude näidete varal tõestanud, et Homerose eeposte geograafia sobib paremini Läänemere piirkonda – Skandinaavia, Soome ja Eesti kallastele. Kui see nii on, siis asub Trooja Helena ja kogu Homerose eeposte maailm meile palju lähemal, kui oleme harjunud arvama ning Trooja Helenas kehastub seesama päikesevägi, mis väljendub skandinaavlaste Sol’is, lätlaste Saules, soomlaste Päivätaris, eesti regilaulude juukseid kammivas ja seejärel kammi kaotavas päikeseneius ning Päikese-Emas, keda näeme saamide šamaanitrummidel. Kõik need nimed väljendavad üht säravat valguse arhetüüpi – põhjamaist ja eluandvat Päikesejumalannat, kes koob kuldajastu kangast ning toob valgust, küllust ja viljakust sellele planeedile. 

Eesti aladel peitub Päikesejumalanna olemus ka tedremunast sündinud Lindas, keda kohtame “Kalevipoja” eeposes. Lisaks vahendavad põhjamaise päikesejumalanna energiaid ilmatütred, meie regilaulude neidised, kes koovad imepärast kangast. Selles kangas talletub kuldajastu muster, mille eesmärk on edastada juhiseid Puhta Maa loomiseks ja kuldajastule häälestavat vibratsiooni. Veel on Helenal ühiseid jooni meie regilauludest tuntud Tähemõrsja Salmega – neiuga, kes Tähega abiellub. Siin saab nähtavaks müstiline arhetüüp taevasest pulmast, mida võib nimetada ka kahe päikese kohtumiseks, kusjuures üks päike on meie oma ja annab elu ning teine on tulnud kosmilistelt tasanditelt, et viljastada uut kuldajastut. Helena ja Salme lugude kaudu saame ühenduse Päikesejumalanna arhetüübiga, kelle erinevad aspektid on nagu kuldse kanga mustrid, mis ühendavad Läänemere rahvaid Homerose eepostega ning kogu maailma rahvaid Päikese eluandva valgusega.

Juba muistsetel aegadel talletasid inimesed teadmisi selle kohta, kuidas luua paremat reaalsust ja kuidas seda säilitada. Neid teadmisi hoiti alal märkides ja kirjades, ent talletati ka loodusesse ja looduslikesse pühapaikadesse. Läbi korduvate rituaalide hoiti alal vibratsiooni, mis kätkes teadmisi, kuidas on selles reaalsuses kulgedes võimalik elada harmoonias, teha koostööd ja ületada vastandumine. Paljud on osutanud sellele, et just Euroopa põhjapoolsetelt aladelt, muistsest Hüperboreast, tulvab siia maailma teadmine, kuidas luua uut kuldajastut. Selle piirkonna peidetud pärand avaneb, kui tõstame oma teadvusetasandit ning aktiveerime loomupärast võimet maailmade vahel rännata. Selleks tuleb meil kogeda oma reaalsust mitte tahkena, vaid voolavana – mustritest ja rütmidest koosneva laulu või heliteosena. Visuaalselt on see vibratsioon kogetav küllusliku valgusmänguna, mida kõige paremini iseloomustavad virmalised – päikese energia, mis saab nähtavaks öötaevas kui valguse kohalolek keset pimedust. Selle sümboli kaudu edastatakse meile väga suurt tarkust, mis teeb nähtavaks selle, kuidas tumedusse laskuv valgus ei haju, vaid muutub rikkalikuks vaatemänguks, transformeerides meie uskumusi ja harjumusi ning aidates meil luua asjade ja nähtuste vahele uusi seoseid, ületades stagneerunud mõttemustreid ja kogedes reaalsust uut moodi.

Peidetud teadmisele, kuidas luua Puhast Maad, aitab meil ligi pääseda ka üks hoopis kaugemalt pärit traditsioon – Tiibeti budismis tuntud dzogtšen ehk Suure Täiuse õpetus, mida peetakse selle traditsiooni kõige kõrgemaks tarkuseks ning mis avaneb ainult siis, kui me suudame lahti lasta tahkestunud nägemuse reaalsusest ning kogeda asjade ja nähtuste taga olevat tühjust ja mõõtmatust. Siis saab võimalikuks see, et kogu maailm ilmub tühjusest uuenenuna ning me näeme ja kogema reaalsust puhaste valgusmustrite, helide ja energiavoona. Koos sellega hakkab avanema ka meie muistne pärand, mis on alati peidetud kujul alles olnud, kuid kui oleme üritanud seda taastada loogika abil, siis pole see toiminud, kuna avaneb ainult südamest lähtuva tunnetuse kaudu. Meil tuleb ennast häälestada vibratsioonile, mis siin kunagi oli ning mida edastab meile Päikesejumalanna kohalolek.

Müütide kaudu avanev informatsioon on voolav ja muutuv ning eelkõige on selle eesmärgiks tervendada ja inspireerida. Nii budism kui ka põlisrahvaste tarkus õpetab, et elu on unenägu, mida on võimalik muuta. Seega, kui laseme lahti oma egost ja vanadest kivistunud narratiividest, avaneb otseühendus Algallikaga ja me mõistame oma tõelist, purunematut olemust. Kui õpime seda valgust kehastama ja välja kiirgama, saame tervendada ennast ja teisi ning aja jooksul mõistame ka seda, kuidas kogeda oma elus Puhast Maad ja kuldajastut, mis pole midagi muud kui täitumusel põhinev külluslik ja harmooniline maailmanägemus, mis toetub elule iseenda kõrgeima olemusena.

Vt ka: “Päikesejumalanna arhetüüp Läänemere piirkonnas”