Leidub lugusid, kus joogisid on nähtud lendamas, ülikiiresti pikki vahemaid läbimas, vee peal kõndimas või jalutamas läbi seinte. Vastaku need lood tõele või mitte, kindel on see, et teatavaid hingamise- ja peenenergiatehnikaid rakendades omandasid mitmed tõsised praktikud võime genereerida sisemist tuld, mille abil sai muuhulgas kontrollida oma kehatemperatuuri ning vaid õhukesse puuvillasesse rüüsse rõivastunult Himaalaja kõrgmäestiku karmis kliimas ellu jääda. Sääraseid joogisid nimetati Tiibetis repadeks ehk „puuvilla rõivastunuteks“ ning ka Milarepa nimi („Puuvilla rõivastunud Mila“) osutab sisemise tule ehk tummokunsti valdamisele. Lisaks kehatemperatuuri kontrollimisele, mis on vaid tummojooga kõrvalprodukt, avab see praktika sisemise nägemise võime, aktiveerib valguskeha, toetab teadlikku unenägemist, võimaldab sooritada rännakuid kõrgematesse maailmadesse ning kogeda inimteadvuse mõõtmatut potentsiaali.

Vaid üheainsa eluea jooksul jõudis Milarepa mitte ainult imevõimete valdamiseni, vaid täieliku valgustumise ehk virgumiseni, mille tulemusel transformeerus ka tema kogemus reaalsusest Puhtaks Maaks. Ajendatuna armastusest ja kaastundest kõigi elavate olendite vastu,  õpetas ja tervendas ta oma laulude abil kõiki neid, kellega ta kokku puutus. Milarepa elas rändava erakjoogi elu ning tema elusündmustest jutustatakse mitmeid värvikaid ja sügavaid õpetusi sisaldavaid lugusid. Ka tema laulud ehk dohad („spontaanselt loodud värsid“) on põimitud neisse lugudesse, demonstreerides vaimsel teel saavutatud viljade ning loomingulise eneseväljenduse õnnelikku sulamit. 

Ent vaatamata vaimsetele kõrgustele, milleni Milarepa tõusis, ei alustanud ta oma teekonda heade tegudega! Vastupidi, varases elus pani ta oma perekonnale osaks langenud ebaõigluse tõttu toime tõsiseid kuritegusid, enne kui mõistis, et säärane tee viib üksnes veelgi suurema valu ja kannatuse sisse. Suurest kahetsusest ja kurbusest ajendatuna asus ta vaimsele teele, et puhastada negatiivset karmat, mis oli tekkinud musta maagia tulemusel. Milarepa erakordsed saavutused tulenesid asjaolust, et ühel hetkel hülgas ta täielikult senise tee ja pühendus valgustumisele viivate õpetuste praktiseerimisele ega kaldunud valitud rajalt kõrvale. Tema elu on värvikas näide sellest, kuidas töötada oma minevikutaagaga, et jõuda tõelise õnne ja rahuni, mis ei põhine üksnes välistel saavutustel. Milarepa õpetused pärinevad suures osas tema isiklikest läbimurdekogemustest ja sügavatest taipamistest, mida ta seejärel spontaanselt oma imepärastesse lauludesse talletas.

Ehkki vaimse õpetajana ületab Milarepa religioonide vahelised piirid, tuleb meil tema elu ja õpetust näha ka Tiibeti budismi kontekstis, mis jätkas Indiast pärit iidseid õpetusliine ning – ühendades hinajaanat, mahajaanat ja vadžrajaanat – on tänaseni toimiv ja terviklik tee valgustumise ehk virgumise juurde. Tiibeti budismis seostatakse Milarepat eelkõige kagjü koolkonnaga, kuhu kuulus ka Chögyam Trungpa Rinpotše ning kus tähtsamateks õpetusteks on mahamudra ja Naropa kuus joogat. Nende praktikate abil, mida Milarepa õppis oma õpetaja Tõlkija Marpa käest, saabuski virgumine ühe eluea jooksul ning täielik vabanemine kõigist sansaara piirangutest ja kannatustest.