Kõik meie kogemused on karma tulemus ja karma loomise eest vastutab meie meel. Iga mööduv õnnetunne või valukogemus, samuti näiliselt tähtsusetud ja juhuslikud sündmused tekivad üksnes meele tõttu. Algselt pole meil oma meele üle mitte mingit võimu. Mõtted tekivad iseenesest ja neile reageerides loome me karmat. Meil võib olla kavatsus teha midagi vooruslikku ja positiivset, kuid kui asjad lähevad valesti, võib meel hetkega väga negatiivseks muutuda. Samas võime kogeda olukordi, kus algul ajendab meid negatiivne motiiv, ent ootamatult avastame, et meie tegutsemine on muutunud hüvetoovaks ja positiivseks. See, mis meelt tegelikult valitseb, on lung ehk „tuul“ tiibeti keeles. See on kehasisene peenenergia, mis määrab suuna, kuhu meel ennast pöörab. Tuulehobu aktiveerimine võimaldab kehasisest energiat mitte ainult puhastada, võimendada ja ülendada, vaid ka teadlikkuse abil juhtima hakata.

Oma raamatus „Šambhala. Sõdalase püha tee“ kirjutab Chögyam Trungpa: „Idee tuulehobust põhineb oskusel ratsutada oma elu algupärase headuse energial. Tuulehobu on tõlge tiibetikeelsest terminist lungta. Lung tähendab „tuult“ ja ta tähendab „hobust“. Salajase drala (ehk duaalsust ületava headuse energia) äratamine on tuulehobu esilekutsumise kogemus, rõõmu- ja väetuule äratamine ning sellel ratsutamine, selle taltsutamine. Seesugune tuul võib ilmuda suure väena, nagu taifuun, mis niidab maha puud ja majad ning tekitab hiiglaslikke laineid. Isiklik kogemus sellisest tuulest saabub aga siis, kui tunned end täielikult ja võimsalt käesolevas hetkes. Hobuse aspekt tähendab seda, et sõltumata suure tuule väest, koged sa samal ajal ka stabiilsust. Sind ei kõiguta kunagi su elus valitsev kaos, elevus või depressioon. Sa suudad oma elu energial ratsutada. Seega ei väljenda tuulehobu ainuüksi liikumist ja kiirust, vaid sisaldab ka praktilist meelt ja eristamisvõimet, loomupärast oskuslikkust. See lungta omadus on võrreldav hobuse nelja jalaga, mis teda stabiliseerivad ja tasakaalustavad. Mõistagi ei ratsuta sa antud juhul tavalisel hobusel, sa sõidad tuulehobu seljas.“

Niisiis on lungta tiibetikeelne sõna, mis tähendab „tuulehobu“ ning viitab elavale ja dünaamilisele sisemisele väele, mille olemuseks on algupärane headus. Meie teadlikkus saab sellel sõita otsekui ratsanik hobusel, valitsedes ja suunates meeles esilekerkivaid mõtteid ja emotsioone.

Tavaliselt valitsevad mõtted meid. Me satume neist segadusse ning sellest saab sansaaras viibimise põhjus. Kui aga õpime kontakti looma oma mõtete allikaga, siis avastame, et segadus võib lahustuda hetkega ning meie mõtete algne olemus vabaneb tõekeha valgusesse. Kui mõte vabaneb, ilmutab end virgunud teadvuse valgustunud ja ärkvel meel. Seega võib üks ja seesama mõte viia meid kas vabaduse seisundisse või segadusse ning suund, mille meie meel võtab, sõltub lungta’st ehk tuulehobust.

Tegelikult on lungta lahutamatu meie tavalisest, kontseptuaalsest meelest. Kui lungta võngub madalal sagedusel, muutub kõik probleemiks: me ei suuda teha edusamme ei oma maistes projektides ega vaimseid praktikaid tehes. Üks tunnuseid, mis näitab, et lungta on madal, on püsivalt halb enesetunne või sagedane haigestumine. Kahjuks on see praegusel ajastul üsna tavaline sümptom, sest peaaegu kõigi meel on liigagi sageli rusutud, selgusetu ja tuim.

Siin pole midagi imestada, sest kõigi sansaaras elavate olendite lungta on kahjustatud ja vigane ning meil tuleb rakendada oskuslikke vahendeid, et seda olukorda muuta. Meil tuleb teadvustada, et selle maailma üks tunnuseid ongi pidev enda ja teiste lungta kahjustamine ehk meele reostamine. Tagajärjeks on see, et meie meel on suurema osa ajast negatiivsuse poolt varjutatud ning rigpa’t ehk puhta algoleku ärkvel teadlikkust (meie tõelist olemust) katab kinni tavaline, sansaaralik meel ehk ego. Kui aga hakkame praktiseerima õpetusi, mis taastavad lungta õitsengu, äratame oma meeles väe kiiresti negatiivsuse pilvi hajutada. Nii taastub selguse kogemus. Lungta ehk tuulehobu praktikate ülim mõte ongi äratada meele selguse aspekt ja viia meid tugevamasse kontakti rigpa’ga ehk algupärase ärkveloleku teadlikkusega. Selle käigus võime avastada kadak’i ehk algse puhtuse ülima seisundi, kus puuduvad kannatused ning isegi kannatuse mõiste. Kogu negatiivsus lahustub siin hetkega ning meie tõeline olemus saab end avaldada oma täies väes ja hiilguses.

Kui aga lungta on madal, siis võivad ka meie kõige paremad kavatsused moonduda ja negatiivse karma tekkimiseni viia. Võime olla motiveeritud tegema midagi väga positiivset ja vooruslikku, kuid lungta puudulikkuse tõttu ei jaksa me oma algses taotluses püsida. Meie motivatsioon korrumpeerub. Näiteks, asume vaimsele teele ja võtame vastu otsuse regulaarselt praktiseerima hakata, kuid esimese tuhina raugedes avastame peagi, et meie tavalised negatiivsed mõtted on endiselt tugevad, tõmbavad meid pidevalt alla ning hoopis tugevdavad kogemust sansaarast ehk egomaailmast. Põhjuseks on see, et meie lungta on nõrk ning seepärast koormabki negatiivsus pidevalt meie meelt. Isegi need, kes regulaarselt praktiseerivad, teevad retriite ning mediteerivad kaastunde ja tühjuse üle, peavad hoolitsema oma lungta eest. Sest kui lungta ei ole stabiilne, on raske saavutada oodatud tulemusi.

Kui lungta vibratsioonitase tõuseb, hakkame kogema oma elus rohkem õitsengut ning kõik muutub positiivsemaks – isegi kontrollimatud kogemused ja kalduvused, mis tõid varem kaasa ebavoorusliku ja negatiivse karma tekkimise – nagu klammerdumine, viha, teadmatus, kadedus ja uhkus – võivad lungta väe abil kiiresti vabaneda ja transformeeruda ning spontaanselt puhta algoleku tarkuse viie aspektina avalduda. See toob kaasa vabaduse ja rahu ning võimendab eneseusku.