Tertönina ehk aardetekstide avastajana oli Longchenpal kolm kehastust. Teine neist oli kõiketeadja Longchen Rabjam ehk Longchenpa ise. Kuid teda peetakse ka 8. sajandil elanud dharmakuningas Trisong Detseni tütre, printsess Pema Sal’i taaskehastuseks. Jutustatakse üht väga müstilist lugu, kuidas Padmasambhava ise printsessi lühikeseks ajaks surnuist ellu äratas, et jagada neiule põhjalikke õpetusi ja juhiseid valgustumise kohta. 14. sajandil sündis seesama dharmaprintsess Longchenpana ning temast sai erakordselt haritud ja ülimalt kõrge taseme saavutanud meister, kes ületas sektantluse ning mõistis kõiki Tiibeti viie traditsiooni õpetusi.

Kahekümnendate eluaastate lõpus sai Longchenpa nägemuse Guru Padmasambhavast ja Yeshe Tsogyalist, millel oli pöördeline tähtsus tema intellektuaalses ja vaimses edasiminekus. Samal perioodil kohtus ta mägedes oma tähtsaima õpetaja Rigdzin Kumaradza’ga, kes rändas koos oma õpilastega ühest orust teise – eesmärgiga panna oma õpilasi proovile ning juhatada nad läbi kõige rängemate katsumuste tõelise mõistmiseni. Longchenpa veetis koos Rigdzin Kumaradza’ga kaks aastat, läbides sel perioodil ühelt poolt väga suuri raskusi ja väljakutseid, kuid saades oma õpetaja käest ka õpetusliini pühitsused ja ülekanded. Märkimist väärib see, et samal ajal õppis Kumaradza juures ka Kolmas Karmapa, Rangjung Dorje, kes oli üks Longchenpa kaasteelisi ja ka õpetajaid. Sellest ajast alates hõlmavadki karma-kagjü koolkonna õpetused atijoogat ehk dzogtšeni.

Longchenpa nimi tähendab sõna-sõnalt „Suurt Mõõtmatust“. Sündinud Tiibetis suurte muutuste ajal, päästis ta ningma ehk „vana koolkonna“ õpetused ning süstematiseeris dzogtšeni ajal, mil see traditsioon 14. sajandi Tiibeti pidevalt muutuva sotsiaalse, poliitilise ja religioosse maastiku tõttu väljasuremise ohtu oli sattunud.

Longchenpa oli ka üks säravamaid ja originaalsemaid kirjanikke Tiibeti budistlikus kirjanduses. Ta kirjutas rohkem kui kakssada teost, millest on säilinud kakskümmend viis. Nende hulgas on kõige tuntumad „Seitse varamut“ (dzö dun) ja „Kolm triloogiat“. „Seitse varamut“ kirjutas Longchenpa selleks, et selgitada ja lahti mõtestada dzogtšeni seitsmeteistkümne peamise tantra erakordselt sügavat tähendust ning kõigi üheksa jaana ehk sõiduki õpetusi. Dzogtšeni praktiseerimise hõlbustamiseks koondas Longchenpa kokku paljud tähtsad õpetused ning selgitas praktilisi üksikasju omaenda praktiseerimiskogemustest ja valgustunud teadvuseseisundist lähtudes.

Avaldan austust Samantabhadrale!

Oo, Algupärane!

Mõõtmatu, piiritu, põhjatu ürgmeri,

tulvil tarkust ja armastust,

valgustunud meistrite ja teelolijate 

soove täitev allikas,

rõõmu- ja heaolupilvede tekitaja,

Sinu ees kummardun!

Laitmatu tõekeha,

helendav ja selge,

on kõigi olendite tõeline olemus.

Klammerdumise ja teadmatuse tõttu

rändavad olendid ümbersündide ahelas,

karma ja rüveduse kõrbes

nad ekslevad väsinult.

Täna toon ma rahu nende kurnatud meelele.

—Longchenpa, „Rahu leidmine meele loomuses“

Longchenpa õpetused on nii põhjalikud, täielikud ja loogilised, et neid ei ole võimalik vaidlustada. Siiani pole mitte keegi suutnud Longchenpa raudsele loogikale väljakutset esitada – tema seisukohad on hävimatud, sest toetuvad ülima tõe mõistmisele ja sügavatele sisemistele kogemustele. Tema teosed muudavad nende teadvust, kes neid tekste loevad. Õpetused on põhjalikult ja eksimatul viisil ära seletatud ning lisaks kannavad tema sõnad uskumatult suuri õnnistusi. Neile, keda inspireerib dzogtšeni ehk suure täiuse tee, võib kasvõi üksainus salm Longchenpa elumuutvatest tekstidest avaneda kui sügav õpetus ning kogu elu kestev ja iseenesliku tarkuseni juhatav sisemine praktika.

Erinevalt suurtest madhyamaka filosoofidest ei esita Longchenpa oma õpetusi kuivade ja tihedalt argumenteeritud väidete kujul, mis nõuaks lugejalt rasket intellektuaalset pingutust. Õpetuste tähendust selgitades ei püüa ta niivõrd oma väidete õigsust tõestada, vaid kirjeldab ja edastab omaenda valgustunud kogemust. Ta räägib oma mõistmise sügavusest, tuginedes näidetele ja kujunditele ning rakendades oma poeetilist annet. Longchenpa õpetused on nagu tarkuse varakamber, mis sisaldavad muuhulgas ka dzogtšeni traditsiooni salaõpetusi, trekchö ja tögali praktikate kirjeldusi. Räägitakse, et neis tekstides sisalduvate õnnistuste ja ülekandeväega kokku puutudes võib lugeja meel spontaanses mõistmises ja sisemises äratundmises ootamatult õitsele puhkeda. Lugeja tunneb ära omaenda loomupärase teadlikkuse ja oma meele mõõtmatuse, ületades iseenesest kõik piirangud.

Ühe olulise tantra ulatuslikus kommentaaris, mida nimetatakse ka pimeduse täielikuks hajutamiseks kõigis kümnes suunas, kirjutab Longchenpa vadžrajaana praktika kõigist etappidest, jagades sealhulgas põhjalikke õpetusi dzogtšeni kohta. Tema eesmärgiks on heita valgust sellele, kuidas praktiseerida nii, et tulemuseks on valgustumine. Autor kaasab oma selgitustesse ka rahumeelsete ja raevukate jumaluste mandalate lahtimõtestamise ning jagab praktilisi juhiseid vidyadhara (õpetusliini tarkusehoidja) nelja seisundi saavutamiseks.

Nagu vikerkaarevärvid pilvitus taevas

helgib mõtete sära meele loomuses.

Mõistke nüüd ja olge veendunud:  

kõik tekkiv on meel, hiilgav ja tühi,

mis kiindumused ületab.

Nagu muusikal, millel palju koostisosi,

puudub asjadel omaolemus.

Mõistke nüüd ja olge veendunud:

kõik on tühjus, ürgne olemus,

mis juurtetu ja toetuspinnata.

Nagu pilved muutumatus taevas,

kurjad teod ja pahad tunded,

ning kõik head või halvad asjad,

meelest ilmuvad ja meelest sõltuvad.

Kuid puudub aluspõhi meele loomusel.

Mässav vesi, mis on sogane,

muutub rahunedes selgeks.

Mõistke nüüd ja olge veendunud: 

jättes mõtted rahule, nad lagunevad koost

ja ise tühjusesse vabanevad.

—Longchenpa