Oma raamatus „Lõppeesmärgita teekond“ räägib Chögyam Trungpa reaalsusega suhestumisest välise, sisemise ja salajase mandala kaudu. Kui väline mandala peegeldab meie suhet välise maailmaga ning salajane mandala on seotud oskusega transformeerida emotsioone, siis sisemine mandala sümboliseerib meie keha kui psühhosomaatilist tervikut, millega kontakti saamine on väga oluline, et jõuda oma vaimsel teekonnal üha suurema teadlikkuse ja vabanemise kogemuseni.

Ainuke aastatuhandete jooksul läbiproovitud ja toimiv tee kehamandalat äratada on meditatsioonipraktika. Teatud kujustamisharjutusi sooritades häälestume üha enam kehasisestele energiatele ning õpime neid ikka ja jälle vajadusel puhastama, avades kehas asuvaid väravaid mõõtmatusse ning kogedes, et meie keha on lahutamatu kõiksustervikust ja ühtlasi ka püha ruum – tempel meie algupärasele olemusele.

Tundlikumad inimesed on oma meditatsioonides kogenud valgusega ülevalamisi ning teisi avardavaid ja ülendavaid psühhosomaatilisi kogemusi, mis on teatud juhtudel olnud nii intensiivsed, et osutunud lausa elumuutvateks. Siiski on suur vahe, kas kogeme valgust üksnes ülalt, kõrgematest dimensioonidest alla voolavana või oleme õppinud seda kõrgemat valgust, meie kõrgeima olemuse kohalolekut siin ja praegu oma igapäevaelus kehastama. Kuigi valguse vahendamine võib olla väga tervendav ja ülendav praktika, eksisteerib veel teine tasand. Nimelt on inimkeha ise tervikuna värav või koguni väravate võrgustik kõrgemasse ja puhtasse ärkveloleku kogemusse, mida on vahel ka valgustumiseks nimetatud. See valgusväravate võrgustik moodustabki meie hiilgava kehamandala, mille äratamine annab määratu vabaduse – ja seda sõltumata kollektiivse teadvusruumi turbulentsidest –, et toimida iseenda kõrgeima olemusena ka keset igapäevaelu keeriseid.

Hiilgava kehamandala äratamise praktikaid tehes suundume üha sügavamale meele mõõtmatusse, kasutades otseteena omaenda keha. Praktiseerimisel saab väga oluliseks vahetu kogemus, kuhu keha on täielikult kaasatud. Sel viisil mediteerides kogeme totaalset ärkvelolekut ning oma tõelise ja algupäraselt puhta olemuse kogemuslikku kehastamist. Kuigi sääraseid praktikaid sooritatakse reeglina istudes, võib sellel tervendaval ja puhastaval retriidil mediteerida ka lamades, et võimaldada kehale maksimaalselt puhkust ja taastumist. Lisaks lamamis- ja istumismeditatsioonidele on keha jaoks olulise tähtsusega ka kõndimismeditatsioon, mida sellel retriidil samuti õpime. Kui oskame oma keha lõdvestada mis tahes asendis, siis saame häälestuda puhastele teadvusseisunditele ka väljaspool meditatsiooni, jõudes lakkamatu teadlikkuses püsimiseni, mille tulemusel areneb aja jooksul välja meie vadžrakeha ehk purunematu keha kõrgeimale olemusele.