Amitabha buddhaväeks on kanda meid valgustumiseni, transformeerides iha ja klammerdumist kõike eristavaks tarkuseks, mis väärtustab ülendavat ilu, peente detailide rohkust ning sisaldab ka kõiki olendeid hõlmavat kaastunnet. Lisaks sellele on Amitabha tähtsaim buddha mahajaana Puhta Maa budismis ning talle omistatakse Sukhavatiks nimetatud puhta maailma loomist. Vadžrajaana budismis tagab Buddha Amitabha, keda tuntakse ka Amitayusena („Mõõtmatu elu“) pika eluea, sügava mõistmisevõime, puhta aistimisvõime ning agregaatide ehk skandhade puhastamise kõigele ja kõigile olemuslikult omase tühjuse abil.

Puhta Maa õpetused jutustavad, et Buddha Amitabha oli kunagi Dharmakara nimeline munk, kes andis oma teekonnal buddhaks saamise poole neljakümmend kaheksa tõotust. Tema eesmärgiks oli luua Puhas Maa – maailm, mis asub väljaspool tavalist reaalsust – ning ta tõotas tagada seal sündimise kõigile, kes teda siiralt appi kutsuvad, nimetades tema nime kasvõi ainult kümme korda. Ta lubas ka, et ilmub kõigile, kes teda surma hetkel nimepidi kutsuvad. Viimaks kulmineerusid Amitabha mõõtmatud pälvimused Sukhavati ehk „ülima õndsuse maa“ loomisega, kuhu sündinud olendid saavad seal võimaluse õppida valgustumisele viivaid õpetusi ning saada ka ise bodhisattvateks ja buddhadeks.

Amitabha suutra, tuntud ka kui lühem Sukhavativyaha suutra, Amitayuse suutra või lühem Puhta Maa suutra, on üks Puhta Maa budismi peamisi pühakirju, mis pärineb kolmandast sajandist e.m.a. Suutra kirjeldab üksikasjalikult kõike, mis vooruslikke Sukhavatis ees ootab ja millised on vajalikud sammud seal taassünni saavutamiseks. See suutra tutvustab peamise praktikana Amitabha nime lausumist siira usu ja kindla taotlusega taassündida selles puhtas maailmas. Seda praktikat nimetatakse ka „buddha mäletamiseks“ (sanskriti keeles buddhanusmṛti, hiina keeles nianfo, jaapani keeles nembutsu). Selle suutra järgi võib iga olend, olenemata varasemast karmast või oma vaimse arengu astmest, eelkõige surmahetkel Amitabhat meenutades ja siira pühendumise tema nime lausudes taassündida Puhtal Maal. Olles sinna kehastunud, juhatatakse ta Buddha Amitabha ja tema kaaskonna poolt täieliku valgustumiseni.

Olenemata sellest, kas püüame mõista Buddha Amitabhat, buddhanusmṛtit või Sukhavatit, võib siin eristada nelja tasandit. Need on: (1) väline ehk pinnapealne tasand, (2) sügav saladus, (3) saladus sügava saladuse sees ja (4) sügavaim saladus sügava saladuse sees.

Esimene tasand hõlmab välist õpetust – suutrate narratiivi –, mis jutustab loo kauges minevikus elanud bodhisattvast nimega Dharmakara, kes kohtus Buddha Lokeśvararajaga. Selle buddha juhendamisel omandas Dharmakara teadmised kümne suuna buddhaväljade (buddha-kṣetra) kohta ning andis nelikümmend kaheksa tõotust. Viimaks lõi ta parima buddha-kṣetra, Sukhavati, Õndsuse Maa. Olles täitnud oma tõotused, sai bodhisattva Dharmakarast see, keda me praegu tunneme Buddha Amitabha/Amitayusena, Mõõtmatu Valguse ja Mõõtmatu Elu Buddhana. Kui keegi kutsub seda buddhat kasvõi ainult kümme korda siira usuga, sünnib ta pärast surma uuesti Sukhavatis ning jätkab seal oma bodhisattva teed buddhaks saamise poole.

Teine tasand, „sügav saladus“, tutvustab esoteerilist õpetust. Selle vaatenurga kohaselt ei ole Buddha Amitabha lihtsalt üks valgustunud olend, kes eksisteerib kusagil kaugel, vaid ülima reaalsuse kehastus, kes elab salapärases ühenduses kõigi elavate olenditega. Tantrates ilmub ta mandala sees, kehastades kõike eristavat tarkust ja väravat virgumise juurde. Budistide jaoks, kelle vaatenurk piirdub eksoteerilise vaatega, on Buddha Amitabha ilmumine bodhisattva Dharmakara praktiseerimise tulemus. Kuid nende jaoks, kes mõistavad esoteerilist tõde, ilmuvad kõik pühad olendid mandalate sees – olgu need buddhad, bodhisattvad, rahumeelsed või raevukad jumalused jne. Ja kuna ülima tõe järgi ei ole buddhad ja tavalised olendid üksteisest eraldiseisvad, võib nendele mandalatele mediteerides aset leida spontaanne virgumine. See on Buddha Amitabha „sügav saladus“ ehk jumalusejooga praktika.

Kolmas tasand, „saladus sügava saladuse sees“ avardab teist tasandit, mõistes Buddha Amitabhat kui ülima reaalsuse alaliselt kohalolevat ja kõikeläbistavat väljendust, dharmakāya ehk tõekeha elavat tarkust. Buddha Amitabha teine nimi, Amitayus ehk „Mõõtmatu Elu“, kätkeb endas just seda tähendust. Mõõtmatu hulk olendid terviklikus ja omavahel ühendatud multiversumis moodustavad mõõtmatu elujõu, sest mõõtmatu hulk olendeid võrdub mõõtmatu hulga eludega. Arvestades ülimast reaalsusest ilmuva kaastunde mõõtmatust, tähendab see, et need mõõtmatud elud on seotud Amitayuse poolt kehastatud mõõtmatu eluga. Sellest vaatenurgast on Buddha Amitabha/Amitayus vaid teine nimi piiritule, igavesti avarduvale elujõule, mis ei ole midagi muud kui dharmakāya kaastundlik avaldumine olendite sees ja nende ümber, ärgates olendite sees ja juhatades neid nende teekonnal. Sel viisil hõlmab Buddha Amitabha ka kõiki teisi buddhasid ja kõikvõimalikke teekondi. See on „saladus sügava saladuse sees“, ent kuigi kolmas tasand täpsustab teist, „sügava saladuse“ mõistmise tähendust, ei ole see ikkagi veel kogu pilt.

Neljas tasand, „sügavaim saladus sügava saladuse sees“, näib kõike peapeale pööravat. Kui teine ja kolmas tasand kirjeldasid suutrates ja tantrates esitatud esoteerilist vaatenurka Buddha Amitabhast, avardades selle buddha tähendust, et hõlmata ülimat reaalsust ennast, siis neljandal tasandil näib ta kahanevat rusikasuuruseks: see on süda, mis tuksub iga elusolendi rinnas. Siin avaldub ka sanskritikeelse termini hṛdaya mitmetähenduslikkus „meele“ või „olemusena“, aga ka „südame“ kui füüsilise organina. Seega ilmub Buddha Amitabha nüüd olendite meele, keha ja südamena. Teise ja kolmanda tasandi abstraktselt kosmilise Buddha Amitabha tähendus avardub sel moel paradoksaalsel kombel veelgi, kahanedes sealjuures inimsüdame suuruseks. Siin ilmutatakse Buddha Amitabhat mitte ainult lunastusõpetusliku pühendumuse objektina, vaid kõigi olendite ja elu enda sisemise väena. See on radikaalne filosoofiline väide, mis ülendab buddhānusmṛti tähendust. Nimelt ilmub Buddha Amitabha neljandal tasandil inimese enda keha sees, toimides keha kui elujõu füüsilise väljenduse aspekti ja ka allikana. Olemuslikult elab see buddhavägi igas olendis ning on meile palju lähemal, kui me arvame. Kui teadmatus hajub, saab selgeks, et Buddha Amitabha on alati kohal olnud ning sõna otseses mõttes aktiivne meie enda kehas. Tumedad segadusepilved võivad seda arusaamist meie eest varjata, kuid buddhareaalsuse ülim valgus kiirgab ja helendab ajatult, murdes viimaks läbi illusoorsest pimedusest.

Need, kes on jõudnud selle sügavaima tõe mõistmise juurde, on võimelised Buddha Amitabhat nii sisemiselt teadvustama kui ka väliselt teostama. Buddha Amitabha väline teostamine seisneb selles, et kui ülim reaalsus ilmutub upāyana (oskuslike vahenditena), siis võimaldab see jõuda mõõtmatu hulga olenditeni lõputus hulgas maailmades. Mõõtmatu hulk elusid võrdub Mõõtmatu Elu ehk Amitayusega. Sisemise teadvustamise tasand on seotud Amitabha kui ülima reaalsuse kõikeläbistava kohalolekuga, mis ühendab sisemise ja välise, mateeria ja vaimu.

Buddha Amitabha Puhas Maa

Buddha Amitabha Puhas Maa erineb kristlikust arusaamast taevast, mida nähakse põrgu vastandina, sest Puhas Maa ületab kõik säärased vastandumised. Seega hõlmab Puhas Maa, vaatamata sansaara ületamisele, ka seda. Kontseptsiooni, et Puhas Maa on läänepoolne paradiis konkreetses astronoomilises asukohas, võidakse eksoteerilisel tasandil võtta sõna-sõnalt, kuid tõeline virgumine asub ilmakaartest väljaspool ning ületab need. Olles sündinud Puhtal Maal, virguvad olendid absoluutsele võrdsusele ja mõistavad, et Puhas Maa asub loogika parameetritest kaugel väljaspool.

See, mis takistab meil sellele arusaamisele jõudmast siin maailmas, on teadmatus, viha, klammerdumine ning egotsentriline mõtlemine. Kuid nagu päike valgustab Maad juba praegu, ehkki selle valgusel kulub Maani jõudmiseks palju valgusaastaid, nii jõuab ka Buddha Amitabha mõõtmatu tarkuse valgus, mis kiirgub Puhtalt Maalt, siia kannatuste maailma ning embab meid oma lõpmatu kaastunde soojusega. Seega ei ole Puhas Maa lihtsalt üks kauge paik, vaid toetab meid juba praegusel hetkel, näidates meile suunda vaimse vabanemise poole. See tagab eneseusalduse siin ja praegu, hoolimata sellest et asume ikka veel kannatusel põhinevas reaalsuses.

Puhta Maa budistlikud õpetused kasvasid välja ka tõdemusest, et tavalised inimesed ei ole enamasti võimelised saavutama valgustumist ainult omal jõul, st, ainult enda jõupingutustele tuginedes ning et rumalusest, vihast ja klammerdumisest vabanemiseks läheb vaja ka nn teist väge. Puhta Maa budismis pärineb see „teine vägi“ Buddha Amitabhalt, kes aitab meil mõista, et pole vaja meeleheitlikult tõde otsida, sest tõde on juba meiega igal sammul. Tõde ei ole midagi, mida saavutada, pigem tõde puudutab meid ja me ülendume. Tõele ärkamine ei sõltu alati pälvimuste kogumisest omal jõul tehtavate praktikate kaudu, sest omal jõul tehtud praktikad võivad viia pettekujutelmadeni, mille tagajärjeks on püüd tõde kontrollida. See on vaimne ego, mis tekib siis, kui üritame tõde jõuga esile kutsuda või oma kogemust tahkestada, selle asemel, et lasta lahti egost ja püsida voolus. Ainult lahti lastes ja olla lastes suudame jõuda tõelise virgumiseni ja mõista ülimat reaalsust.

Puhta Maa budismi praktika on Buddha Amitabha nime üle mõtisklemine, selle usaldamine ja selle lausumine. Kuid antud praktika eesmärgiks ei ole mitte pälvimuste kogumine lõputu hulga kordamiste kaudu, vaid see, et kui me mõtiskleme Buddha Amitabhast, usaldame teda ja lausume tema nime, võib tema nimi avada meie ees värava tõelise virgumise juurde. Siiski ei ole Amitabha jumalus ega jumalasarnane kuju, kes meid päästab. Buddha Amitabha ja tema Puhas Maa on mõõtmatusest ilmuv dünaamiline vägi, mis väljendub antropomorfselt, et sügavdada meie arusaama meie enda tõelisest olemusest.