Bardo retriidiga seotud õpetused põhinevad vajadusel rahustada meelt, tulla toime takistustega ning tasakaalustada elemente. Seega on meie esmaseks eesmärgiks keskenduda rahuseisundis püsimisele, kust saavad ilmuda selged kogemused ja intuitiivsed taipamised olemise ja teadlikkuse mõõtmatusest. Pimedas rändab meie meel vabalt psüühiliste ja vaimsete kogemuste maailmas. Kui siseneme sellesse ürgsesse olekusse või jõuvälja, ühineme omaenda kõrgema olemuse ja sisemise jumalikkusega. Kõiksuse energia voolab meist läbi sõna otseses mõttes ning me võime näha minevikku ja tulevikku, mõista olemasolu tõelist eesmärki ja hoomata universaalset korda ja struktuuri nähtumusliku maailma taga. See on tagasipöördumine Suure Ema rüppe, kosmilisse üska, oma maise eksistentsi allikasse, milleks on loomulik ja algupärane tumedus. Nii kulgeb praktiseerija teekond läbi vaikuse veelgi sügavamasse vaikusesse, millest siis korraga ilmub vibratsioon – helid ja valgus. Traditsiooni järgi on bardo retriidi eesmärgiks totaalselt lõdvestuda, lõigata läbi mentaalsed ja emotsionaalsed harjumused, ühtlustada kehasiseseid elemente, töötada visioonidega ja lihtsalt puhata „loomupärases olekus“. Lisaks leidub dzogtšeni traditsioonis praktikaid, kus kõiki pimedusest ilmuvaid nägemusi ja kogemusi puhastatakse viie buddhavälja ja viie buddha perekonna abil, sest bardo retriit on seotud ka nende nägemustega, mis ilmuvad dharmata bardos ja mida kirjeldatakse „Tiibeti surnuteraamatus“. Nende praktikate tulemuseks on kõikehõlmav tarkuse ja hiilguse kogemus. 

Traditsiooniliselt tehakse bardo retriiti täielikus pimeduses ja vähemalt 49 päeva järjest, kuna see on aeg, mil lahkunu enne taaskehastumist arvatavalt bardos viibib. Aga sääraseid tingimusi on tänapäeval väga raske täita ning seitse nädalat täielikus pimeduses veeta pole enamiku jaoks lihtsalt võimalik. Et saada aimu sellest kogemusest, on võimalik valida ka teistsugune tee ning me kasutame mediteerimisel valgust blokeerivat unemaski, mis aitab samuti sisemisel hiilgusel intensiivistuda. See võib olla väga suur läbimurre nende jaoks, kes on juba mõnda aega mediteerinud, sest ühendus mõõtmatusega ja ka võime näha tühjusest ilmuvaid nägemusi võimenduvad. Kahtlemata on abiks, kui väline ruum on suhteliselt pime. Kui see ei ole võimalik, siis tuleks lisaks unemaskile ka kerge sall õrnalt silmadele siduda, et tekitada samalaadset tingimust nagu traditsioonilises bardo retriidis, kus saab ka silmi avades näha silmade ees pimedust. Kuid rangelt traditsiooniline bardo retriit, kus pikka aega pimeduses viibitakse, võib sageli kaasa tuua traumade esile kerkimist ning siis on väga tähtis, et keegi oleks pidevalt retriidis viibija läheduses ja jälgiks tema vaimset seisundit. Kui välist valgust üksnes mediteerimise ajaks blokeerida, siis väljendub bardo retriidi tervendav toime palju harmoonilisemal viisil. Kui lubame totaalsel pimedusel vahelduda välise valgusega, tekib huvitav energiavool nende kahe oleku vahel. Tulemuseks on see, et meie kogemus välisest reaalsusest muutub erksamaks ja meil on lihtsam kõike seda, mida me näeme, teadlikumalt ja detailsemalt kogeda ning ka seda kogemust nautida. Samal ajal toetab teadlik välises valguses viibimine meie loomupärast võimet hakata nägema pimedas oma kolmanda silma ja südamega. Bardo retriidi nägemused sünnivad südames, ent projitseeruvad mustale ekraanile silmade ees võimendatuna meie kolmanda silma poolt.