Kanaldamine on tähtis osa meie vaimsest teekonnast ning juba sünnipäraselt oskame me kõik kanaldada – kes vähemal, kes rohkemal määral. Tavaolukordades leiab kanaldamine aset siis, kui endalegi üllatuseks anname oskuslikku nõu hädasolevale sõbrale, öeldes talle ootamatult midagi väga tarka ja abistavat. Seega aktiveerub võime kanaldada sageli kellegi teise vajaduse tõttu ning on kaastunde ja avatud südame tulemus.
“Ilma ümbritseva maailmata ei jõuaks me valgustumiseni. Teekonda lihtsalt ei eksisteeriks. Maailma hüljates hülgaksime oma aluspõhja ja oma teekonna. Kogu meie varasem elu ja kõik meie neuroosid on teatud mõttes teistega seotud. Tegelikult põhinevad kõik meie kogemused inimsuhetel. Niipea kui hakkame mingilgi määral mõistma oma vaimse praktika ja vaimse tee tähtsust ja tähendust, muutub iga näiliselt takistuseks olnud detail meie teekonna ülioluliseks osaks. Ilma sääraste takistusteta ei suudaks me üldse mitte midagi saavutada – me ei saaks tagasisidet, meil poleks midagi, millega töötada. Selles mõttes on kõik maailmas toimuv väga vajalik, ka kõik ärritajad ja probleemid on üliolulised.” – Chögyam Trungpa –
Teadlikult kanaldama õppides tuleb alustada kanaldamisest iseenda jaoks. Et kanaldada iseenda jaoks, tuleb kõigepealt arendada kaastunnet enese suhtes. Tõeline vaimne ärkamine algab sageli mõnest sügavalt läbiraputavast kogemusest, mis võib meid paisata ohvrirolli. See põhjustab suurt kannatust ning tekitab kroonilise jõuetuse tunde, kus ükski tehnika ei toimi. Meie valukeha, mis on osa ego identideedist, on võtnud juhtimise üle ning selles seisundis on elu tõesti väga raske.
Kui meenutame, et meil on vaja olla kaastundlik ja armastav iseenda suhtes, siis valukeha haare lõdveneb. Selle tulemusel võib ühel hetkel juhtuda – kas ootamatult, kellegi teise abiga või omaenda taotluste ja palvete tulemusel –, et kogeme korraga kõrgema teadvusetasandi puudutust ning sealt tulvav valgus ja tervendus laskuvad meie kehasse ja teadvusruumi, avades meie südame. Südame avanemine lõdvendab valukeha haaret ning meil on võimalik ohvrirollist välja tulema hakata, mille käigus valukeha viimaks lahustub.
Elu ohvrirollis on toimimine pidevas energia defitsiidis, kus üritame end kohandada tavamaailma tingimuste ja reeglitega või siis eraldume me maailmast täielikult. Jah, inimene võib tulla ohvrirollist välja ka omal jõul, kuid egotasandil on selleks teeks tavaliselt ego võimendamine ning jõu ammutamine oma vihast ja frustratsioonist, teinekord isegi raevust ja kättemaksuihast. Kui keegi otsustab, et ei taha enam olla ohver, kuid ei oska oma negatiivseid mustreid transformeerida, suunab ta oma negatiivsuse nüüd aktiivselt välisele maailmale. See on tavatasandil toimimise muster, kuid õnneks leidub ka teine tee.
Väljatulek ohvrirollist on väga oluline. See on esimene ja tegelikult kõige tähtsam samm – ükskõik, mis viisil see alguses ka väljendub. Et mitte jääda egotasandile, mis võib kulmineeruda ohvri muutumises kellegi teise allasurujaks ja rõhujaks, tuleb meil asuda otsustavalt oma negatiivseid mustreid ja suhtumisi transformeerima. Väga oluline on mõista, et emotsioone ei tohi mitte mingil juhul alla suruda, üle suhkurdada ega kinni katta, sest allasurumine on peaaegu kõikide haiguste põhjustajaks. Ainuke tee on transformatsiooni tee, mille käigus toimub ulatuslik teadvusenihe ning me loome teadliku ühenduse väga puhta valgusega, mis asub tavateadvuse tasandist oluliselt kõrgemal.
Me võime leida selle valguse enese seest, sügavalt oma tõelise olemuse tuumast, oma püha südame mõõtmatusest, ent isegi lihtsam on teadlikult sirutada ülespoole, taevaste suunas ja luua ühendus Algallikaga ja iseenda kõrgeima jumaliku olemusega, kes on lahutamatu Algallikast. Me võime leida selle jõu, mis on suurem meie egodest, ka Maa seest, Maa-Ema lõputust teadvusest. Tegelikult viivad kõik need teed meid puhtasse algolekusse ehk Suurde Täiusesse ning kui me avastame neist kasvõi ühe, siis varem või hiljem avanevad ka teised teed ning meie kogemus Algallikaga üksolemisest saab terviklikuks.
Kuid algul on oluline lihtsalt sirutuda kõrgemale polaarsusest, sest tervendus, valgus, armastus, tarkus ja rõõm, mis tõesti tõstavad meid mis tahes kannatuse või frustratsiooni kohale, saavad tulla üksnes väljastpoolt polaarsusteadvust. Meil tuleb leppida sellega, et tavamaailma kannatusel põhinevat reaalsust ei ole võimalik horisontaalsel tasandil kvalitatiivselt muuta, vaid üksnes siis, kui taastame vertikaalse mõõtme ning lubame kõrgemal valgusel laskuda, terveneb meie kogemus reaalsusest. Sellest tuleneb ka kanaldamise olulisus.
Kanaldamise puhul on väga tähtis täpselt taotleda, keda või mida me kanaldame, ning meil on tõesti võimalik kanaldada kõikvõimalikke kehatuid olendeid, aga ka kõige kõrgemat ja puhtamat teadvustasandit, mis on sisuliselt meie kõigi suurem olemus, universumi tarkus, puhas teadlikkus. Seda kõrgeimat tasandit kanaldades voolab meist läbi väga särav ja puhas valgus, mis tervendab ja juhatab teed, aitades meil lahendada oma probleeme ning leida üles see, mis meie jaoks tõeliselt toimib.
Kui oleme ühenduses oma kõrgema olemusega ja toome läbi tarkust ja armastust kõige puhtamalt teadvusetasandilt ning juhindume sellest, siis toetame ka kõiki teisi nende tõelise tee leidmisel. Igaühe jaoks toimub see talle omasel viisil, lähtudes tema enda unikaalse olemuse prismast, sest meie kõigi kõrgeimad olemused on küll suure terviku osad, kuid ka selle individuaalsed, erilised, väärtuslikud, asendamatud ja kordumatud väljendused.
Kui oleme õppinud kanaldama, siis ei ole meie loomisvõime enam ego püüd saavutada kontrolli oma reaalsuse üle, vaid me tõepoolest loome, lähtudes kõrgeimast hüvangust ja kõrgeimast energiast, ankurdades siia reaalsusesse väärtusi või luues materiaalseid objekte, mille vibratsioon on vastavuses kõikide kõige kõrgema hüvanguga. See ongi kuldajastu loomise võti, Puhta Maa kogemuse aluspõhi.
Tähtis on mõista, et kanaldamine on vaid üleminekufaas meie vaimsel teekonnal. Kanaldamise tasandilt saame me edasi liikuda kehastamise tasandile, kus meie kõrgem olemus tõesti ankurdub Maa peale ning kiirgab lakkamatult välja puhast Algallika armastust, valgust, tervendust ja toetust. See on vaimse teekonna tõeline eesmärk. Kuid reaalne kogemus sellest teest ei ole lineaarne ning mõnikord võime juba oma teekonna alguses kogeda täielikku üksolemist kõiksusega ja teatud hetkedel isegi kehastada jumalikku kohalolekut. Siiski toob Elu meid sageli tagasi kanaldamise juurde, sest just kanaliks olemine on väga tähtis, kui meil on vaja ühendada oma vaimset teekonda ja igapäevaelu. Vaid kõige kõrgemale ja puhtamale valgusele kanaliks olles saab võimalikuks manifesteerida oma reaalsust harmooniliselt, armastavalt ja kaastundlikult ning toetada selles protsessis kõiki neid, kellega kokku puutume.
Kui jumalikkust kehastame, siis kogeme Suurt Täiust – kõik on täiuslik, nii nagu on. Elu füüsilises maailmas on aga alati teekond ning kuna see teekond ei ole lineaarne, vaid tsükliline või spiraalne ning täis kordusi, siis ikka ja jälle kogeme kehas olles muutusi, mis tekitavad vajaduse kõike ümber hinnata ning liikuda tagasi alguse värskuse juurde. Ikka ja jälle on vaja jälgida, et me ei kukuks tagasi ohvrirolli ega naaseks egoga loomise juurde. Ikka ja jälle on meil vaja Algallikaga uuesti ühenduda ning sirutuda senisest veelgi puhtama teadvustasandi poole, et õppida looma kooskõlas absoluutse puhtuse ja värskusega ning kehastada oma kõrgeimat olemust just sellisel viisil, nagu seda vajab ümbritsev maailm. See on võti Puhta Maa kogemuse juurde, mis saab alguse väga isiklikult tasandilt ja oma isikliku elukogemuse transformeerimisest, kuid kui selle viljad on tõelised, siis tekivad võimsad mõjuringid, mis üha laienevad, toetades ka kõiki teisi nende oma unikaalsel teekonnal ärkveloleku suunas.
Riina Grethiel Leppoja